as if you read my mind

2011-05-19T15:21:00.005+03:00

Maailmaruumi on tekkinus uus sõna - "draamakomöödia". Mitte, et see iseloomustaks mu elu mingil määral, sest siin ei ole teravaid nurki, aga lihtsalt see variaabelsus on vapustav ja veel ühes sõnas, ja see paneb isegi õhtul tööjärgselt mõtlemisvõime kaotanud mõistuse amokki jooksma. Suvaliseses suunas, aga vähemalt on teada, et see on võimalik. For that, I thank you, allmighty Universe. Kh-khm.

Ja pealegi, kui 2 kuud pole midagi kirjutanud sest pole tahtmist/jõudu/vajadust/võimalust/mõtet/jne, siis võib ju kasvõi suvalise märgi maha panna, et ma siiski olen olemas ja kickin', ohyeas.

2011-03-09T18:57:00.002+02:00

Ei tahagi mõelda, miks üks sõna, mida ma igapäevaselt kõige tihedamini mõtlen, on "äramõtlejäävait".

Kas see ongi minu viis end veel rohkem maailma suhtes tühistada - mitte omada vaatenurkasid, suhteid, kogemusi, mis tõeliselt loevad. Tee tööd. Sest tegelikult on maailma kontekstis on kõik tühine. Isegi kui mitte täielikult täita seda rolli, mis on sulle antud, teised hammasrattad liiguvad edasi ja ei saagi paigale jääda ja maailm ei jää nagunii seisma. As if.

Vastuseid ei ole, pole aega pikemalt seista ja mõelda, seega peangi enda mõistusegalopile jala/sõna ette panema, et edasi minna. Lihtsalt edasi kulgeda. Sest muud varianti ei ole. Aega ei ole. Või nii ma ütlen. Olevaitjateeniedasi.

Nii maine.

26ndal on Earth Hour. Ma olen tööl, sest lülitaks ikka terve osakonna välja ja ütleks, et mõistus on kodus, aga mina pole.

hinga ometi

2011-03-08T00:26:00.002+02:00

ära unusta, et
hingamise peale tuleb
mõelda, niisama
ei juhtu ju midagi

You Should Date An Illiterate Girl

2011-03-03T13:33:00.003+02:00

"Date a girl who doesn’t read because the girl who reads knows the importance of plot. She can trace out the demarcations of a prologue and the sharp ridges of a climax. She feels them in her skin. The girl who reads will be patient with an intermission and expedite a denouement. But of all things, the girl who reads knows most the ineluctable significance of an end. She is comfortable with them. She has bid farewell to a thousand heroes with only a twinge of sadness.

Don’t date a girl who reads because girls who read are the storytellers. You with the Joyce, you with the Nabokov, you with the Woolf. You there in the library, on the platform of the metro, you in the corner of the café, you in the window of your room. You, who make my life so god damned difficult. The girl who reads has spun out the account of her life and it is bursting with meaning. She insists that her narratives are rich, her supporting cast colorful, and her typeface bold. You, the girl who reads, make me want to be everything that I am not. But I am weak and I will fail you, because you have dreamed, properly, of someone who is better than I am. You will not accept the life that I told of at the beginning of this piece. You will accept nothing less than passion, and perfection, and a life worthy of being storied. So out with you, girl who reads. Take the next southbound train and take your Hemingway with you. I hate you. I really, really, really hate you."

http://thoughtcatalog.com/2011/dont-date-a-girl-who-reads/

Mulle meeldib, kui leiad sõnastatuna midagi, mida tead küll, aga ei tule mõttessegi kirja panna.

2011-01-08T04:19:00.001+02:00

oioioioioi

üldse pointi ei ole

................................................................................

Ajakeeraja.

2010-12-27T00:04:00.005+02:00

Ma ei ole ilmselt ainus, kes märkab, et mida rohkem aastaid on mööda läinud, seda kiiremini järgmine aasta läheb. Palun teaduslikku põhjendust, sest aru ma ei mõista, miks aastavahetus juba järgmine nädalalõpp on. Alles oli ju aastavahetus. Ja eelmised jõulud.

Mul oleks vaja seda HP ajakeerajat! Kahjuks ei esitanud seda soovi jõuluvanale ja ega ta nagunii oma nägu ei näidanud. Vahel tundubki ignoreerimine kõige õigema lahendusena. Ent kui lõpuks oled sunnitud olukorraga tõtt vahtima, on must auk garanteeritud.

Las siis olla, kuidagi ikka saab. Ehk. Vist. Ja kui ei saa, siis peab ikkagi saama, kuidagi.

Ahjaa, Kass triiklaua peal magamas ja üleni puhvis on päris naljakas, nagu ootaks ära triikimist. Ei, tegelikult ma ei mõtle selliseid asju. Ausalt.

2010-12-22T08:40:00.003+02:00

vahel ei saa enam täpselt aru, kus läheb piir üldse olemas olemise ja mingi vati sisse mähitud eksisteerimise vahel. sest võibolla ongi vaid see, mis paistab akendest.

läheb emoks ära, aga samas on ka miski lõppemas, st võib emoda küll.

you can almost read my mind, oblivion

2010-12-15T08:41:00.004+02:00

ainult pilguta valel silmapilgul
ja on ainult pilkane pime

laternad kumavad pilvedele hume
puudele tumeda lindudest

2010-12-08T11:04:00.011+02:00

Kuidas kirjutada midagi pidevast keskpärasusest?

... kui on tunne, et olen piisavalt kõrgel ja mu jalad ei ulata maha, aga ka ülespoole ei pääse, täpselt nagu see boibänd, kes laulab, et caught in the middle. Ei pääse pääsema.

... tundest nagu tundeid ei olekski ja ei tulekski.

Ja mõte trummeldab ja tekitab peas tumedat tühjust, et ei olegi midagi rohkemat ja ei olegi väärt. Naeran ja teen kibestunud nalju ja kõik naeravad, aga hiljem on piinlik ja vastik ja ma ei taha enam väsinud olla, ei taha üksildust ja 360 kraadist kõrvetavat külma (ja ma ei räägi varvastest ja sõrmedest).

Talvemasenduse must auk?

Retoorilised küsimused, mida lahti lasta, ehk lähevad tüütavad kedagi teist.

Baby, you're a firework?

2010-12-07T16:18:00.003+02:00

"maybe you're reason why all the doors are closed
so you can open one that leads you to the perfect road
like a lightning bolt, your heart will blow
and when it's time, you'll know"

Ei midagi kõrvetavat, ainult külm.

2010-11-18T08:37:00.001+02:00

Jäid hõule! :D

Töörapsoodia.

2010-10-21T17:38:00.003+03:00

"Pilvede vahel mühiseb" (kuulsin töökaaslast)
ütles päriselt "kõrvade vahel"
tänan mu enda kõrvad, et
nii valesti mühisete

Sooda.
(Lisa vaid jahu ja muna ja )Laura on küpse.

2010-10-21T11:24:00.002+03:00

Kui maailmavale on kaotada midagi, mille peale on kirjutatud - "lucky to have you". Küsimus jääb õhku rippu - kas mu luck on kadunud või ei pidanud see vaid selle kindla asja suhtes paika?

2010-10-16T20:52:00.004+03:00

Ahjaaa, isegi kui lund sadas, sõitsin ikkagi jalgrattaga tööle ja tagasi. Pfui.

Kes lubas oktoobris lund sadada?
On koerad.

Nagu tühjakspigistatud sidrunil.

2010-10-16T11:26:00.007+03:00

Nii on, kui on selline elu, et melu ei olegi.

Postitan parem mõned pildid koomiksi-blogist, mille kogemata leidsin. Päris andekas ja eluline (või noh vähemalt mõne jaoks).

www.stuffnoonetoldme.blogspot.com

2010-09-28T16:05:00.002+03:00

isegi kui mu taskud kukuvad kollaseid
vahtralehti ääreni täis
vihm sajab mitmekaupa otse silma
ei allu ma selle sügise
provokatsioonidele ja sõidan ikka
jalgrattaga tööle

õmblen kõik taskud kinni
ja
jätan silmad koju

They cut down my jungle?

2010-09-15T23:08:00.004+03:00

See on lausa enne, sest on üpris kindel, et ma elan siin kohas veel umbes... Noh - siin rõdul ma järgmist kevadet ei oota. Kuigi võibolla isegi näen, külalisena, ja see saab olema paljas kevad, sest viinapuuväädid on kõik läinud. Gone. Lihtsalt raiuti maha eile päeva jooksul ja avastasin ma selle alles pimedas õhtul, kui järsku oli rõdul väga palju ruumi ja see oli täiesti tavaline rõdu, mitte minu. Mis teeb lahkumise natuke kergemaks.

Muutused-muutused, ma enam ei adugi, kui palju neid on ja mis suunast nad mind ründavad. Ja kes teab, millised ja millise alatooniga. Kes teab. Ja miks? Miks on ka väga hea küsimus.

But hey maybe it's for good.

(fast) forward into the past

2010-09-13T12:42:00.002+03:00

changeschanceschanges have enchanted me
I'm already flowing through the empty inner veins of this building
(backwards or so it seems)

I can't read your mind, but I don't have to

"the city keeps on going on"

2010-09-10T00:31:00.002+03:00

"So many sights to see so wake up like an early birdie
and we'll get a head start on the day
oh stained-glass skyways and crowded 6 lane highways
if I look back when I begin to leave, will they remember me?"

"circle me and the needle moves gracefully
back and forth
if my heart was a compass you'd be north
risk it all cause I'll catch you if you fall
wherever you go
if my heart was a house you'd be home"

"you could be anywhere
I'll meet you there
you could be anywhere
open your eyes and see everything you can be
I'll meet you there"

Öökullilinn. Kell on jälle liiga palju. See öökull läheb tänase ja homse päeva vahelisse faasi.

the shades are getting cold but it's warm

2010-09-07T22:45:00.002+03:00

...aga minul on selles sügises teistmoodi ja täiesti tore rutiin. Uskumatu, et ma seda juba ehk ikka veel ütlen, aga see on hea, sest nädal ja imelised aeglased kohvilõhnalised hommikud ja jalgrattaga töölesõitmine.

"pale september i wore the time like a dress that year
the autumn days swung soft around me like cotton on my skin"

Ja vara magamamin...............*zzzzzzzz*

Meekarva.

2010-08-25T22:49:00.005+03:00

PS! (pre scriptum!) Kui pildid on kõik nn. portrait joondumisega, ehk püstises asendis, on pool fotost ekraanist väljas - täisvaateks klõpsa pildi peale.

(vaatab oma valdusi üle)

(tasakaaluasendid)

(beebide nõupidamine - viimasel on ainult pea väljas)

(äsjasündinud beebi kontrollib, et midagi urgu maha poleks jäänud)

(esimene mesi-beebi, vaid pea väljas, ülejäänud kaks närivad end vabaks veidi eemal)

(kärjed)

(vurritatud kärg)

(kõõlub)

(tahab välja)

2010-08-24T13:56:00.001+03:00

Aaaaaagh. Esimene langev sügiseleht nähtud.

2010-08-23T22:32:00.002+03:00

Falling star schedules.
Concrete jungle.
Butterfly clouds.

Kõlab nagu päris.

Reaalne on isegi see, et kui ma midagi õigesti soovin ja visualiseerin, siis see läheb täide. Uskumatu. Peaaegu kõik. See, mis peab, ei mingeid üle-pilvede soove.

I like this life.

Ps. Kummaline, et sügist on juba nii palju õhus. The news are telling it's time for night freezes. Selleks ma veel valmis ei ole.

2010-08-19T10:27:00.002+03:00

Ma ei tea, kuidas teistel vihmaarmastajatel, aga see non-stop-rain ei ole pärast sellist suveaega isegi mitte minu jaoks just väga meelierutav.

2010-08-15T21:24:00.002+03:00

Mis saab siis, kui lähed magama, kui on juba valge ja ärkad kui on juba pime?

pilgud punuvad püüniseid

2010-08-13T16:38:00.003+03:00

Kes suudaks elada, kui poleks salalootust,
et kuhugile välja jõuab laev,
kus avameri põlgab tuima hootust,
et õndsuseks saab valu, võiduks vaev?

Kes suudaks püsida, kui ta ei tajuks,
et teda toetab rabe, liikuv liiv?
Kas tunded kasvaksidki võimsaks rajuks,
kui kaduv iil ei oleks iga viiv?

Kes suudaks sirguda, kui poleks paisul tarju,
mis jäävad kõrgemaks kui püüdja peod?
Kes suudaks virguda, kui poleks kurba varju,
mis õhulisi ulmi maaga seob?

Kes suudaks uskuda, et pole valgust,
kui öösiti ta kuhugile kaob?
Eks pingsamini tõtta selle jalg just,
kes raske koorma õlgadele laob.

Mismoodi võiks see tunda ilu tõelust,
kes tunnetanud pole inetust
ja inimolemuse jõulist õelust,
mis sädeledeski on imemust?

Kui ööd ei oleks, ei me näeks siis tähti
ja meie maailm oleks pisk ja jäik.
Kas ongi mõtet hurjutada vähki,
et tema käik on tagurpidikäik?

Kes keset hullund vooge naerda jõuab,
see ennast mõõta tohib ajaga.
Kes palju saab, see veelgi rohkem nõuab,
et üha tungivamalt vajada.

Kes suudaks surra, kui ta hing ei raugeks
ja igatsus ei taluks taltumist?
Rand rebeneb ja tähed jäävad kaugeks.
Retk kordub ammuunund algusist ....

(Alliksaar)

2010-08-09T19:21:00.004+03:00

on aeg -

kuulata ritsikaid
täiesti pimedas
silmadel ülesse
langemas tähti
nii tihti kuid
soove ei ole
veel mõeldud

on aega
mõelda
on aega

järgmise
aastani

juured on paigas
veel kasvavad soovid
kui torm

Maine.

2010-08-05T09:31:00.007+03:00

Irooniline. Väravale kirjutatud "Kuri Muri" tähendab sõbralikku olendit, kes tuleb ja paneb oma koonu mu peopessa ja nuhutab uudishimulikult taskuid nagu reisilt tulnud vanema käest küsiv laps (mis sa mulle tõid?). Irooniline. Ma küsin alati siira huviga armsatelt, keda pole kaua näinud, et kuidas tal läheb ja kui ise seda küsimust kuulen, tahaks veidi maa alla vajuda, sest ma ei oska vastata.

On kahevahel aeg. Ebastabiilne stabiilsus. Labiilne ebalabiilsus. Jne. Luulelises mõttes võiks peaaegu uuesti kirjutama hakata, kuigi põhuseid ei ole. Kas peabki? Ehk vaid tavade mõttes ei peaks. Enda mõttes peaks, sest küsimused kuhjuvad ja mõtteist
niisama lihtsalt vastuseid ei leia. Mustvalgel - ehk siiski.

On maine, kõik on nii maine. Tegelikult. Nii ehk ongi natuke hea.

land

run

jump

I wish I had something to say.

2010-08-02T01:20:00.003+03:00

Tere.

Tund aega tagasi algas selle aasta 30's nädal.

Aga sellest polegi midagi, sest august on veel see kuu, kus kõik on sama. Ma ei räägi suvest, ega ilmast vaid teatud tuultest ja sõitmistest. Septembris tulen ma Vlj&i x2 ja lähen ära x2. See näib nii tühise numbrina võrreldes kuudega nende peaaegu nelja evolutsiooniaasta jooksul. Aga ega ma polegi päris see inimrobot, kes suudab asju konkreetselt lõpetada. Ja, oo, püha ootus, ilmselt on sel aastal taas 1. septembril ka minu jaoks esimese päeva õhin.

Täna tõuseb päike 5.05, ehk aega on 3 tundi ja 35 minutit. 2010 aasta 30. nädala esimest päikeseloojangut saab nautida täpselt 20 tunni ja 18 minuti pärast. Enjoy!

2010-07-30T10:09:00.001+03:00

Today.

2010-07-28T13:00:00.002+03:00

"Armastus ei eksisteeri vaakumis, armastus eksisteerib kontekstis."

Hmm.

2010-07-27T12:40:00.004+03:00

I am

changing space

away from this amusement city

from the backyard cinemas on concrete

from days not ending without sunrise of the next day

but as if you never could read my mind

I am changing empty spaces

between my words

I am

2010-07-18T02:57:00.003+03:00

Avatud akende taga norsatakse, võid kuulda vaiksetel tänavatel Tartu öödes. Jätan minagi igaks ööks ukse rõdule pärani, norskan mõnuga, loodan, et keegi muigab, kui akna alt möödub, ning otseloomulikult ärkan homme täiesti suvalisel ajal. Elu on ilus. Vabadel päevadel seetähendab. Sest puhkus on alles kaugel, aga keset tantsimist saab ikkagi ujuma minna ja kesk tööpäevade rägastikku ei jää midagi tegemata. Ööpäevas on isegi piisavalt tunde. Mitte tundeid. Comfortably numb. Jeeeesh. Kui ainult neid kohutavalt paljusid eelmisi elusid ei meenuks oleks täitsa hea mina olla.

Discoveries.

2010-07-09T22:25:00.007+03:00

Töö töö töö. Aga tee tööd ja siis saad ka vaba aega.

Teisipäeval mitmete töö-öödega kogunenud magamata und vältides tegime J-ga peaaegu sihitu tripi Läti piiri lähedale mere äärde. Oen alati arvanud, et mu alalhoiuinstinkt ei lubaks mul teha selliseid seiklusi, milles pole midagi kindlat. Ja tagasi mõeldes oli reisi ajal ainus kindel teadmine see, et kuhugile me ikka jõuame ja kuidagi ikka hakkama saame. Ja mingi usk minus taastus või tekkis, sest pole kindel, et seda varem oligi. Et inimesed on enamasti ilusad ja head, seda nagunii, aga seda, et kuidagi ikka hakkama saab, ilma sõjaolukordadeta, ilma paanikata, ma ei mäleta.

Ja see on hea tunne.

Nagu näha, on mul veel häid avastusi - Fernand Khnopff, kelle tööd meenutavad mulle veidi Klimti!

2010-07-04T02:02:00.004+03:00

"kõik mida vajad tuleb su juurde ühel või teisel varjatud kujul kui tunned ta ära saab ta su omaks kõik mida tahad tuleb su juurde tunneb su ära ja saab sinu osaks hinga loe kümneni hind selgub hiljem"

D.Kareva

2010-06-10T23:00:00.003+03:00

ma ei loe sõnaraamatuid vabal ajal et saaksin rääkida lihtsatest asjadest võimalikult keeruliselt nagu mõned kes ei vaata äraõitsenud võililli milles mina mäletan veel õige natuke seda sooja kõige esimest kuldset kevadet

aga ometi ei mäleta ma ennast kui ma ei kartnud midagi ei arvanud kellestki midagi halba ei suitsetanud ei joonud liialt kohvi ei mõelnud liiga palju ei armunud tagajärgedeta tagajärgedega naiivsus ei olnud mu halvim iseloomuomadus ei märganud kuidas kõigest sellest järjest kaugemale triivin ei arvanud iialgi et mõned aastad hiljem järsku avastan et igatsen just seda ennast kes olin siis

et igatsen ennast rohkem kui kuldset kevadet mida mäletan seistes siin võõras linnas ma tean täpselt kuidas siia sattusin ma tean kus on mu linn aga ei oska enam seal olla sest äraõitsenud võililled on kogunenud mu jalgade alla pilvedeks mis mind ei kanna kui mälestusi tagasi enda juurde

Kas Sa tunned kedagi, kes ei tunneks kedagi?

2010-06-08T09:35:00.004+03:00

Nendel harvadel vabadel hetkedel (ma ei ütle päevadel) Trt's on väga imelik. Ja pealegi on ummik. Rahutus ja püsimatus. Ja nii palju on veel minna.

2010-05-21T23:42:00.003+03:00

uni tuleb ja tummises öös
jäävad lindude hääled rippu
ja mu avali akende taga
on aknad avali tammede
tippude kohale elektriliinid
ei ulatu taevast allpool
kavalad jasmiinid ei hinga
veel hoiavad hingesid

kinni kuni õhku ei vaja

ei puhke ei lõhna

veel on sirelite aeg
teiselpool maja

19.05 öösel enne und Jürimikul

Go to hell.

2010-05-17T23:08:00.002+03:00

I say hell
man, woman created
hell
to live for eternity
hell
with an apple they ate from the tree of hate

so, you know darn well
that they went to hell
they went to hell

I wonder what's wrong.

2010-05-17T18:49:00.003+03:00

Astun rõdule. Nina Simone laulab, et litl daalin, siit tuleb päike. Hingan sisse. Tuuleõhk toob pahvaka mu ninna. E i s a a o l l a ! S i r e l ! ...ja tädikesed müüvad juba piibelehti. Kui ma tahaksin kunagi muul ajal sündinud olla, oleks see just sellisel ajal, kui piibelehed õitsevad - uskuge mind, ma keelduks kõigist muudest lilledest. Ja kui saaks, siis istutaks endale sirelimetsa toanurka, paar kaske ja nende alla igiõitsevad piibelehed. Jep. Täpselt nii täitumatud soovid mul ongi.

Nagu näiteks poes, kui tahtsin ühtainumast õuna ja selleks lappasin 3 õunakasti läbi ja lõpuks mõtlesin, et see kuradi pinnapealsus, haarasin esimese, mis paistis enamvähem ja toppisin korvi. Kui seda nüüd uuesti vaatasin... see loll õun on väga katki ühe külje pealt. Siin on peidus ka sügavam moraal, aga järgmine kord jätan pettumuse vältimiseks ilmselt lihtsalt ostmata.

Kass teeb rõduserval mingit müstilist akrobaatikat, aga ega ma ei imesta, et tedagi, eunuhhi, õue kisub.

mai beibi dõunt keer foor kaaars and reisses mai beibi dõunt keer foor haalftõun pleisses

dõunt juu tsast laaav niina simõun

2010-05-16T08:51:00.003+03:00

73-aastane töökaaslane lõpetab viimase tööpäeva enne kahenädalast puhkust, 68-aastane kolleeg soovib talle head puhkust nii: "Puhka rahus!"

*naer*

Mu inimesed on nii ilusad ja head - ei teagi, miks viimasel ajal pidevalt seda mõtlen, et kui vedanud mul ikka on (mõtted vist sulavad ka kevadel lumest välja). Mu inimesed võivad olla nagu ikka minu kõrval istumas värskel murul või öisel Toomel või olla tükk aega nägemata teises linnas või ilma peal laiali, aga kogu aeg on hea või veel parem teada, et kui jälle näeme on nad ikka veel samad (ainult natuke vanemad), nad on ikka veel minu inimesed ja mul on südames ruumi neid seal nii kaua hoida, kui nad ise soovivad.

...ja piibelehed õitsevad, ma tean. Maal saaks neid maja taga haabade all korjata, aga mul ei ole aega.

24 päeva veel.

2010-05-12T01:21:00.003+03:00

Isegi tänase päeva jooksul mitu kodu, aga ometi on tunne nagu oleksin natuke ripakil ilma peal.

(jah, see on Jürimiku vanasti)

2010-05-10T13:02:00.004+03:00

"Ma ei taha kogu tõde korraga
ma ei taha kaevutäit
kui mul on janu

puhta vee tunneb
sõõmust ära"

päevade vahel ei ole nuga
ei ole midagi vahedat
mis vahel lõiganud läbi
kõik ehitatud seinad
laia kaliibriga puud
juurtega juurdunud

vaid mõni nuga teeb
katki me ööd
ja tapab uned

vaid eitus
on piisavalt
terav

...muideks, see pole mu praegusele hetkele vastav emotsioon. I.H. sõnad olid kui nõel minukujulisse voodoo-nukku. Kannan Veesilma kotinurgas ja loenloenloen.

Eilsest kuu aega veel.

2010-05-06T23:54:00.001+03:00

Mu arvuti on pekkis, loodan, et saab homme-ülehomme parandusse viia. Aga kodus on nii palju teha, kui arvutis istuda ei saa.

...et siis kuidapidi?

2010-05-03T23:52:00.002+03:00

"ma ei tea, kui palju peab käima
unustamise koolis
et midagi olulist kahe ribi vahele ei jääks
või vastupidi" [Kat]

Stabiilsus ei ole ka praegusel momendil väga adekvaatne. Loru.

See ka.

2010-04-26T13:16:00.002+03:00

http://talgud.teemeara.ee/events/juerimiku-savilauda-katusevott-ja-konserveerimine

Ametlikult veel 11 täitmata kohta, millest tegelikult umbes 4 reaalselt vaba ;)

All your base are belong to us.

2010-04-26T12:14:00.006+03:00

Laupäeval ärkasin vara V's, loksusin Tlna ja kuulasin terve tee elektrot, et päikeselise ja pika päeva lainele saada (jah, ma avastasin elektropopi enda jaoks). The Postal Service't vist ei saa just nii elektroks lugeda, v? :D Mingeid sarnaseid jooni on igatahes.

Tender Lies - kõige nummim laul Freezepopilt, isegi liiga. Järgneval on nummit natuke maha keeratud:

Tln oli üllatavalt lahke me vastu. VIP-paraad esiridades. Kontsert oli endalegi hea, aga mitte päris see maagia, mis Trts, plaksutati liiga palju, nagu oleks sõnade vahelt tühik ära jäänud seetõttu. AGA K. tuli kontserdile mulle isiklikult näppu viskama - maalis iga oma küüne peale ühe mu nimetähe - hehe. Mjäuh! Ja kauge, ülihoolitsev sugulane tõi kimbu lilli ja kilekotitäie sööki (pool kilo maasikaid, 300 g sokolaadi, mahla, saiakesi ja pähkleid), sest ma olin ju ometigi terrrrrvvveee pääeeevv ooottsssaa nällllgggginnnuud. Jagasin kõik laiali. Peale kontserti pingelangus, särgid värgid, sai ka peatäis ära nutetud ja mere ääres jalutatud. Vaade klaassaalist oli fapustastiline ja kus veel saab tantsida päikseloojangu suunas?! Mmm...

Nüüd olen tööl. Õhtul Takariina ja Issi ja H'ga kohvikoogitama ning öösel öölaulupeole. Nädalavahetusel juba Kodijärve ja talgud, mis kujunevad pmst mu sõprade kogunemiseks. Kaunish!

Ja L-kiish. tuleb varsti tagasi!!! :)

Human, you're so human.

2010-04-23T17:40:00.006+03:00

Üks inimene ei ole üksinda kunagi midagi rohkemat kui üks inimene, aga 60 inimest samal eesmärgil endast kõike andmas - see oli üle inimlikkuse. Samas oli see ainult see kõik, mis inimene ise on endast võimeline andma. Siiski. Ma siiani ei usu, et see tunne oli nii võimas, nagu kõik oleks juba sajandeid enne meid pidevalt toimunud, meie vaid kordasime, seda mis oli meie ühismällu jäänud ja meis oli nii palju inimlikkust, meis ärkasid ellu nii paljud inimesed, kõik naised, kes olid selles ruumis varem viibinud, kõik inimesed, kes olid kunagi laulnud, ringis käest kinni hoidnud, kurbust tundnud. Oeah, tegelikult eelnev on vaid hale katse seda emotsiooni kirja panna. It's nothing compared to the real thing. Kui vaid kõike oma elus saaks sellise puhta emotsiooniga teha, tundub et kõik oleks lihtsam, valusam, keerulisem ja kohutavalt palju elusam. Mitte lihtsalt triivimine ja suremine.

Ma arvan, et ma ei ole enam päris sama Laura, kes eelmisel reedel. Ja homme on võimalus seda mind muutnud maagiat veelkord tunda, loodan, et saan. Tln, ma tõesti ootan.

...can hardly breathe.

2010-04-18T13:39:00.002+03:00

Ma ei oska kirjeldada, mis tunne see on, kui Sa teed midagi, mis inimesi nii väga puudutab, et 200 inimest ei julge hingata ja neist umbes sajal on 45 minutit pidevalt pisar silmas, liigutusest. See emotsioon, mis meist laval välja paiskus - väntsutas meid ennast ja ka publikut kõige sügavamast ahastusest kõige hellema armastuseni. Kui see kõik läbi sai tahtsin nutta, ühe korraliku peatäie. Siis polnud aega. Nüüd käin mööda tube kohvitass käes ja mõlemad silmad niisked. See pole see. Tuul pillutab leinakaskesid õues akna taga ja mina tahaks tahaks tahaks selle vaakumi enda seest lahti lasta. Aga ei õnnestu. Veel. Ikka pole aega.

Ees ootab maratonvahetus V.-s. Palju õnne mulle.

2010-04-14T01:30:00.004+03:00

Ruisrock 2010 Turku, Finland

Sunday, July 11

Belle & Sebastian (UK), The Ark (SWE), Regina Spektor (USA), Anti-Flag (USA), Flogging Molly (USA), Florence & The Machine (UK), The Sonics (USA), Joensuu 1685, Lauri Tähkä & Elonkerjuu, Mokoma, Popeda, , Samuli Putro, Sonata Arctica, Vesa-Matti Loiri

Aaaaaghhhh, djhhdfjmhdfjfdcjkgbhlbhlgk!!!

Regina!!!!!!!!!!!!!!!!!
Florence!!!!!!!!!!!
Belle & Sebastian!!!!!!
The Ark!!!!
Flogging Molly oli vist ka hea!!!

Tahan neid kõiki nii väga näha!!! Ei suuda lõpetada hüüumärke!!!!!!

http://www.ruisrock.fi/index.php?browser_id=28 !!!!

SUNDAY 65 € + possible charges!

Miumjjäuuuu, pliispliis keegi tulge, lähme??? *3 lõtva tulpi nunnu naeratus ja tort*

I don't know if you noticed anything different

2010-03-31T19:07:00.004+03:00

See on hea kevad. Istun peaaegu nagu suvel siin oma toas rõduuks pärani, õhk on värske ja tärkav ja olen tänulik, et ma ikka veel siin olla saan. Sügis on liiga kaugel ja ei tea, mis siis saab, aga sel suvel võib olla täpselt selline maitse nagu J ja L'iga eile, kui käisime kohtades, mida nad tahavad läbi käia, et viimast võtta (no nii öeldakse ju) enne mõneks ajaks kaugele minekut.

Mul on puhkus ja päevad ei ole hommikust õhtuni ja hommikuni plaane täis, aga midagi on ikka natuke puudu. Eriti nüüd, kui on aega sellele mõelda. Ja järjest tühjemaks jääb. Veerandsajandi kell tiksub vist. Õudne, ma ei tunne ennast üldse nii vanana. Bla-bla.

Järgnev laul pole küll minu maitse, aga video on nii soe ja armas, et vajab äramärkimist:

Nii vähe aega ja nii palju imelisi videosid/laule!

the things that keep me alive keep me alone

absolutely nothing, probably

2010-03-24T19:57:00.002+02:00

Täna tööl oli täielik jämm, tundsin end üle väga pika tööl jälle hästi, olenemata sellest, et taaskord meenutati, et kui ütled ühele, siis teavad seda paari päeva pärast ka kõik teised. Aga no jah, ilmselt pole neil millestki muust rääkida ka, kui minust, mwhahhaa.

Hea. Aga endiselt pulmamarss. Mis värk on?

Unustatud printsessi elu veinikeldris? :D

Päikeee ja kevaaaaad!

2010-03-22T16:41:00.003+02:00

Reede õhtul "kukkusin" selle laulu peale Vanemuise kontserdisaalis mürtsti tooli pealt maha. Ilmselt kõige õigem laul praegu.

vesi ojakeses vaikselt vuliseb
ta endal laulu laulab laulab uniselt
ta vahtu tekitab on külm
ta päikest peegeldab on külm

üle kivide ja mätaste
vesi vaikselt pehmelt voolab
ta väga rahulik on küll
ta väga rahulik on küll

iga vesi jõuab ükskord jõkke
ta selleks ületab kõik tõkked
kuid varsti ojja tahab tagasi
ta oma koju tahab tagasi

i belong to the hurricane, it's going to blow this all away

2010-03-22T00:19:00.002+02:00

Uskumatu. See kevad... Kell seitse hommikul on juba hurmavalt valge õues. Homme on jälle soojem kui varem, vähemalt tundub, et võiks juba väga soe olla. Kui aknast välja vaadata alt üles, siis on just see õige tunne, ei mingit tohutut lompide ja sulava ilguse kadalippu. Koristades paigutasin oma üüratu koguse jalanõusid voodi alla kasti ja kõik lahtised jalanõud juba karjusid igatsusest välja saada. Läheb aega. Aga on lootust.

Loodetavasti ei hakka kevad pähe. Täna õhtusel jalutuskäigul teel poodi hakkas pulmamarss kummitama. No shmon mida veel?

Päikeest... Rohkem ja veel.

The Boardwalk.

2010-03-11T04:09:00.003+02:00

Hmm. Et esimese asjana ei paistaks blogile tulijale mu postitus eelmisenädalastest ninaeritistest, siis kasvõi puhtesteetilisel eesmärgil tuli kirjutada uus post. Sest mul ei ole midagi öelda. Mida ikka öelda, kui mõne hetke üle jääb rõõmustamata või mõni kõne saamata, mõni tund magamata ja mõni päev soojata iseeneses, rääkimata külmadest päevadest. Mida ikka öelda.

Under the boardwalk. Boardwalk.

Head ööd, 37,2.

2010-03-03T03:25:00.004+02:00

Selle nädala Turn-off list:

* eritis ninast
* nuuskamine
* palavik
* nuuskamine
* küüslauk
* kurguvalu
* sidruni Coldrex HotRem
* nuuskamine
* soe piim
* nuuskamine
* mustsõstra Coldrex HotRem
* kurguvalu
* mustsõstra moos kuuma vee ja meega
* nuuskamine
* soe piim küüslauguga
* nuuskamine
* soe piim meega
* nuuskamine
* neelatamine
* kurguvalu
* taimetee meega
* nuuskamine
* neelatamine
* kurguvalu
* nuuskamine
* neelatamine
* kurguvalu

ja enne magamaminekut veel maiuspalaks-kurgupehmenduseks:

* ingveri, sidruni, küüslaugu leotis meega
* soe piim mee ja küüslauguga
* mustsõstramaitseline coldrex

ja uni on läinud, sest oled kurguni täis sooja küüslaugu, mee ja mustasõstramaitselist löga, mis tuleb nina kaudu välja, kui horisontaalsesse asendisse heidad. Aga hea une leidmiseks on jäänud veel võimalus halada blogisse, et homme see postitus draftisügavustesse peita.

Head ööd, 37,2.

...the music sounds better with you...

2010-03-02T21:20:00.003+02:00

Vaadake nüüd, mis on minust saanud - 2 postitust päevas. Ja ikka miumiu. Nüüdseks nuuskan ajutükke ja endiselt tahaks natuke surra. Koori jätsin ära täna ja süümekaid ei tunne, sest ei oleks tahtnud tagapingis lõriseda. Sensuaalne nasaal on ka veel loomulikult.

Ja nüüd lõik päriselust.

K: M, sul on raudselt suitsu?
M: maha ei taha jätta suitsetamist või?
K: ma juba eile jätsin
M: sa võiks teha suitsu mahajätmise blogi - päris palju sissekandeid tuleks iga päev
S: vaim on valmis aga liha on nõder

...and it's always - - - - - - - - - - -

2010-03-01T13:33:00.004+02:00

Pole hammu aige olnud. Kõik kohad valutavad, kõrvades kumiseb ja neelata väga ei saa. Palusin S'l et ta mind maha laseks, aga ta lubas, et ei tee seda enne, kui mul kõrvadest vett niriseb. Väka. Aga kes käskis paljalt väljas ringi lipata, kuigi on juba "oohh, nii soe!"?

Tegelt on selline hõljuv tunne, võiks veel ambienti ka kuulata ja kosmos tuleks. Ajee.

2010-02-27T15:05:00.001+02:00

Mhmh.

2010-02-27T14:28:00.001+02:00

Kaunis. Puntras.

2010-02-25T06:27:00.003+02:00

Joon täna hommikul Tea of Life'i.
Veidi irooniline.
Aga veidi.

4 päeva veel ja siis on märts. See on juba peaaegu kevad.
Äkki sulavad aknad ja käed. Võibolla isegi südamed.
Oleks eriti kevad. Nunnnnuuu (öää, mis intonatsioon).

Aga kass on ka hetkel nunnu, norib pai. Ta ei tee seda väga tavaliselt. Aga nüüd tal on juba 2 päeva kõige lemmikum mänguasi olnud - vatitikk. Õigemini mitu, sest ta sööb neid samaaegselt mängimisega. Kui vähe on õnneks vaja.(!?)

Praegu tunduks õnn, kui tööle ei peaks minema. Aga mina ei lepi vatitikkudega.

2010-02-24T16:46:00.002+02:00

"Tonight I'll dream while I'm in bed

when silly thoughts go through my head

about the bugs and alphabet

and when I wake tomorrow I'll bet

that you and I will walk together again

cause I can tell that we're going to be friends"

Eile oli hea õhtu.

2010-02-21T17:57:00.001+02:00

Willi, puhka rahus, vanapoiss. Sa olid hea koer.

2010-02-20T15:31:00.002+02:00

Mõned pingelised olukorrad saavad korraks kergendust. Tundub, et jään siiski siia veel natukeseks.

I can't see the stars anymore living here
let's go to the hills where the outlines are clear

It's so bad, it's got to be good.

2010-02-16T13:46:00.002+02:00

On aeg suurteks muutusteks

isegi hommikud lähevad

varem valgeks sest juba

varsti ongi kevad väga

teistmoodi

varsti ära järjest

enam loe mu

aknaid need

pole seal.

2010-02-15T14:32:00.002+02:00

It's a mental breakdown, da-da-da-da-daaaa...

2010-02-14T13:19:00.002+02:00

Tere hommikust!

Kuidas oleks pühapäevahommikul hommikusöögiks jäätis taldrikul koos mustikapannkookidega sõrmede vahelt? Ma ütlen, et on niiiiheahea. Kui lapsena ka sellist luksust oleks saanud, siis oleksin juba varem teadnud, mis on kaunis pühapäev.

It's gonna be a good day today.

2010-02-14T06:24:00.003+02:00

talv on endale juba

püsipesa teinud

ja enam

mina ei ava aknaid ning ustel

on lukkude asemel tabad

linnud ei tulegi lõunast

tagasi päike kevadel
sooja ei anna

mitte keegi ei taha teada

mis juhtub kui see kõik

kord sulama hakkab

tahaks olla vaid kindel

et minu linnal on

kindlad juured

2010-02-10T22:23:00.004+02:00

Vahel on vaja lihtsaid asju.

Vahel sellest piisab.

Enamasti mitte.

* kummalisemaidki asju on juhtunud

2010-01-29T02:21:00.006+02:00

"Ta on üks sotsiaalne katastroof"
kõlas vestlusest suitsuruumis
mina naersin pea kuklas
ja sosistasin sõbrale
et kui tabav

lausa kümnesse
punasesse südamikku

aga kummalisemaidki asju
on juhtunud

kui külmad jätkuvad
siis aknad ei sulagi
enam kevadel lahti

ja võtmed ei
ava mu ust

Juulituli.

2010-01-22T01:22:00.003+02:00

L-l-l-l-love Laura Veirs. Tänu naljakatele kokkusattumustele avastasin, et 12. jaanuar tuli välja tema uus plaat. Ja kuna nimilugu on kõige parem ja on juuutuubis armsaste videotatud, siis kuulake siin:

"july flame
I'm seeing fireworks
they're so beautiful

july flame
can I call you mine?"

Sooja oleks meile kõigile vaja.
Kasvõi natukene, kinda sisse ja südamesse.

Tsirkus alati jääb!?...

2010-01-17T19:30:00.003+02:00

"welcome to the picture show
watching your life
never know which way to go
it might not be right
so you better be strong

what kind of circus is this?
what kind of fools are we?
when is the final curtain?
what can I do to set me free?

welcome to the real world
you better be strong"

Eilne.

2010-01-13T00:06:00.007+02:00

Hingetõmbepaus.

2010-01-06T20:45:00.006+02:00

Vahel tundub, et mu elus on hingamine omandanud liiga tähtsusetu osa ja täisautomaatseks muutunud. Aga nagu kõik tehnilised asjad elus, ka see automaatika tõrgub - vahel taban end hinge kinni hoidmast ja mitte midagi tundmast. Kui pärast millisekundilist mõttepausi kopsud vabaks lasen, siis vaakum lõhkeb ning kaob.

Sest vahel ju ikka tasub hingata. Kasvõi selleks, et miski saaks Su hinge taas kinni lüüa.

2009-12-31T09:34:00.001+02:00

2009-12-30T15:10:00.001+02:00

why

2009-12-29T22:18:00.000+02:00

Tubakapood

2009-12-24T12:23:00.009+02:00

Ma pole miski.

Minust ei saa kunagi midagi.

Ma ei saa tahta olla eimiski.

Ja pealegi ma kannan endas maailma kõiki unistusi.

Mu toa aknad -

mu toa, kus elab üks neist maailma miljoneist, kellest keegi ei tea, kes ta on
(ja kui teatakski, kes ta on, mida siis teataks?)-

kust paistab see müsteerium, tänav, kogu aeg rahvast täis,

tänav kättesaamatu mistahes mõttele,

reaalne, võimatult reaalne, kindel, arusaamatult kindel,

nagu asjade saladus, peidus kivide ja olendite all,

nagu surm, hallitamas müüre ja valgendamas juukseid,

nagu Saatus lükkamas kõige käru mööda eimiski teed.

Täna olen ma võidetud, nagu ma teaksin tõde.

Täna olen ma läbinägelik, nagu ma hakkaksin surema,

nagu mind ei seoks asjadega enam mingit vendlust

peale selle hüvastijätuviipe, kui maja ja kogu see tänavapool

muutuvad rongivaguniteks. Ja ärasõiduvile kaigub

mu pea sisemuses,

nõksatus läbib mu närve, krigin mu luid, kui rong võtab paigalt.

Täna olen ma kimbatuses, nagu keegi, kes mõtles ja leidis ja unustas.

Täna ei tea ma, kummale poole hoida,

kas vastast Tubakapoe, välise reaalse asja poole,

või tunde, et kõik on unenägu - seesmise reaalse asja poole.

Äpardusin kõiges.

Kuna mul polnud mingeid kavatsusi, siis võib-olla see kõik polnudki midagi.

Hariduse, mis mulle anti,

virutasin maja tagaaknast välja.

Põgenesin maale, peas tuhat plaani.

Aga seal polnud muud kui rohi ja puud.

Ja kui tuligi ette inimesi, olid nad kõik ühtemoodi.

Lähen aknast eemal, istun tooli peale. Millised on nüüd mu mõtted?

Mis ma tean sellest, mis minust saab, kui ma ei tea, kes ma olen?

Olla, mis mõtlen? Aga ma mõtlen olla nii palju eri asju!

Ja neid, kes mõtlevad olla üks ja seesama asi, on nii palju, et nii palju ei saa neid olla!

Geenius? Praegu, sel hetkel

peavad sada tuhat unelevat aju, nagu minagi, ennast geeniuseks

ja ajalugu ei jäta neist järele - kes teab? - võib-olla mitte üht ainustki,

ja kõigist neist suurtest saavutustest jääb ükskord vaid sõnnik.

Ei, ma ei usu endasse.

Igas hullumajas on hulle, keda vaevavad kõiksugu veendumused!

Mina, kellel pole mingeid veendumusi, olen ma selleski kindel?

Ei, ma ei usu endasse...

Kui paljud pööningu- ja mittepööningutoad maailmas varjavad

just praegu mõnd unelevat iseenda-jaoks-geeniust?

Kui paljud kõrged, õilsad ja arukad -

jah, tõepoolest kõrged, õilsad ja arukad -

ning sealjuures, kes teab, täidegi viidavad püüdlused

ei jõua kunagi õieti päevavalgele, ei jõua kunagi kellegi kõrvu?

Maailm kuulub sellele, kes sünnib teda vallutama,

ja mitte sellele, kes unistab, et ta võiks vallutada, isegi kui tal on õigus.

Ma olen rohkem unistanud kui Napoleon teoks tegi.

Oma oletuslikku embusse olen ma võtnud rohkem inimkondi kui Kristus,

salaja olen ma valmis teinud rohkem filosoofiaid kui ükski Kant on kirjutanud.

Aga ma olen ikka see pööningutoa-oma, ja võib-olla selleks jäängi,

mis sest, et ma seal ei ela;

ma olen igavesti see, kes polnud selle jaoks loodud;

ma olen alati vaid see, kellel oli eeldusi;

ma jään igavesti selleks, kes ootas, et talle avataks, kuigi seinas ei olnudki ust,

ja laulis Lõpmatuse laulu kanaõrre all,

ja kuulis Jumala häält umbeaetud kaevust.

Uskuda endasse? Ei, aga mitte millessegi.

Las Loodus kallata mu kuumavale peale

oma päikest, oma vihma, oma tuult, mis mu juuksed leiab,

ja muidu tulgu see, mis tuleb või peab tulema, või jäägu sinnapaika!

Südamehaiged tähtedeorjad,

kes me vallutasime maailma juba enne voodist tõusmist;

aga me ärkame ja ta on läbipaistmatu,

me tuleme voodist välja ja teda pole kuskil,

me läheme õue ja ta on kogu maa,

ja Päikesesüsteem ja Linnutee ja kogu Ääretus.

(Söö šokolaadi, väike tüdruk,

söö šokolaadi!

Vaata, maailmas pole mingit metafüüsikat peale šokolaadi,

vaata, religioonide õpetused pole paremad kui kommid.

Söö, väike pudilõug, söö!

Kui mina vaid saaksin nii enesestmõistetavalt šokolaadi süüa, kui sina sööd!

Aga mina jään mõtlema, ja kui olen hõbepaberi, mis on tinaleht, ümbert ära võtnud,

pillan kõik põrandale, nagu olen pillanud elu.)

Aga vähemalt saab sellest kunagi-saamatuse kibedusest

nende värsside nobe kalligraafia,

lagunenud värav Võimatusse.

Aga vähemalt on mu enesepõlgus ilma ühegi pisarata.

Vähemalt õilis see ägedus, millega heidan

kogu selle musta pesu, mis ma olen, asjade voolu,

ja jään ilma särgita koju.

(Sina, kes sa lohutad, sina, keda pole ja kes sa sellega lohutadki,

kreeka jumalanna, välja raiutud elava kujuna,

rooma patriitsitar, võimatult noobel ja ohtlik,

trubaduuriprintsess, üliõilis ja värviline,

kaheksateistkümnenda sajandi markiis, dekolteeritud ja eemalviibiv,

meie emade-isade aegne kuulus kokott,

või ma ei tea kes moodne - sest ma ei tea hästi, mis see moodne on -

kõik see ja mis tahes, kui sa vaid võid inspireerida mind, siis inspireeri!

Mu süda on kummulikeeratud ämber.

Nagu vaimude väljakutsujad kutsuvad vaime välja, kutsun ma välja

ennast ega tähelda millegi ilmumist.

Lähen akna juurde, näen tänavat absoluutse selgusega.

Näen poode, kõnniteid, liikuvaid autosid,

näen riides elusolendeid, kes üksteisest mööda lähevad,

näen koeri, kes samuti on olemas,

ja kõik see rõhub mind nagu väljasaatmisotsus,

ja kõik see on võõras, nagu kõik.)

Elasin, õppisin, armastasin, uskusingi,

ja nüüd ma kadestan iga kerjust ainult selle pärast, et ta pole mina.

Ma vaatan nende räbalaid, vigasust ja valet

ja mõtlen: võib-olla pole sa kunagi elanud, õppinud, armastanud ega uskunud

(sest seda kõike saab päriselt teha, tegemata päriselt midagi);

võib-olla sa vaevalt oled, nagu kui sisalikult kaksata saba,

nii et see saba toimetabki sisalikuna edasi!

Tegin end selleks, kelleks ei osanud,

ja kelleks võisin, ei teinud.

Ma panin selga vale kostüümi.

Mind peeti kohe selleks, kes ma ei ole, ja ma ei vaielnud vastu ja olingi kadunud.

Kui ma maski eest tahtsin võtta,

oli ta näo külge kleepunud.

Kui ma ta ära sain ja peeglisse vaatasin,

olin juba vana.

Olin purjus, ei saanud enam selga seda kostüümi, mida ma polnud seljast võtnudki.

Viskasin maski maha ja jäin riidehoidu magama,

nagu koer, keda administraator ära ei aja,

sest ta ei tee kellelegi midagi,

ja nüüd ma panen kirja selle loo, tõestamaks, et olen ülev.

Mu kasutute värsside muusikaline essents,

kui ma vaid saaksin sind kohata kui midagi, mis ma olen teinud,

ja mis poleks vaid miski, mis jääb siia vastast Tubakapoe vastu,

tammuma olemasolemisteadvusel,

nagu vaibal, mille taha joodik komistab,

või jalamatil, mille mustlased ära varastasid ja mis ei maksa midagi.

Aga Tubakapoe Peremees tuli poest välja ja jäi ukse peale seisma.

Vaatan teda, peas paha valest asendist,

ja hinges paha valest arusaamisest.

Tema sureb ja mina suren.

Temast jääb poesilt, minust jäävad värsid.

Teatud aja pärast sureb ka silt ja surevad ka värsid.

Siis teatud aja pärast srueb tänav, kus rippus silt,

ja keel milles olid kirjutatud värsid.

Seejärel sureb tiirlev planeet, kus see kõik aset leiab.

Teiste süsteemide teistel satelliitidel on ikka midagi nagu inimesed,

kes ikka teevad midagi, mis on nagu värsid ja elavad millegi all, mis on nagu sildid.

Ikka mingi asi mingisuguse teise asja vastas,

ikka üks asi sama kasutu kui teine,

ikka võimatus sama tobe kui tegelikkus,

ikka sügavuse saladus sama kindel kui pealispinna saladuse uni,

ikka see või ikka teine, või ei see ega teine.

Aga üks mees astus Tubakapoodi (et tubakat osta?)

ja enesestmõistetav tegelikkus langeb äkki mu peale.

Ma ajan ennast energiliselt püstakile, veendunud, inimlik,

ja kohe ma tahaksin kirjutada ühed värsid, kus ma ütleksin vastupidist.

Süütan sigareti, mõeldes nende kirjutamisele

ja maitsen sigaretis kõigi mõtete vabanemist.

Jälgin pilguga suitsu nagu jälgiksin oma teed

ja naudin ühe sensitiivse ja aruka hetke jooksul

vabanemist kõigist spekulatsioonidest

ja arusaamist, et metafüüsika oli vaid ebamugava asendi tulemus

Siis sätin ennast mõnusasti tooli

ja suitsetan edasi.

Seni kui Saatus lubab, suitsetan edasi.

(Kui ma abielluksin oma pesunaise tütrega,

oleksin võib-olla õnnelik.)

Selle peale tõusen toolilt püsti. Lähen akna juurde.

Mees tuli Tubakapoest välja (kas ta pani tagasisaadud raha tasku?).

Aga ma tunnen ju teda: Esteves, metafüüsikata-mees!

(Tubakapoe Peremees tuli ukse peale tagasi.)

Nagu mingist jumalikust vaistust juhituna keeras see Esteves ringi ja nägi mind.

Ta viipas mulle, ma hüüdsin Tere Esteves!, ja universum

taastus minu jaoks, ilma ideaali, ilma lootuseta, ja Tubakapoe Peremees naeratas.

Fernando Pessoa 15. jaanuar 1928

2009-12-05T10:18:00.004+02:00

Nägin telekast (jah, tegelikult viimasel ajal ma kõike ainult sealt näengi)
ühte kohta Roomas ja ma teadsin täpselt,
mis on nurga taga ja kuhu edasi minna.

Kõigepealt Viale delle Magnolie, on tunda magnooliate lõhna ja kuumavaid kivisid taldade all kui jalutan mööda jäätisekohvikust, mille tualetis kõlab klassikaline muusika. Veidi edasi paremat kätt rohealal mängib väike poiss osavalt trummi ja päike paneb sealsamas särama loendamatu hulga tantsivaid veepiiskasid. On lõunapoolne õhtu ja aega on palju kõigeks ja mittemillekski. Juba tean, et pimedaks läheb vara ja järsku, aga selleni on veel mõned hetked, veel on eelhämar ja oodates söön Piazza di Spagna trepil veemühina saatel pizzat. Nüüd tuleb leida Fontana di Trevi, et sinna pimedas pärale jõuda. Ja isegi eksides leian end lõpuks sealt.

Igatsen.

2009-12-01T18:05:00.005+02:00

Igale sügisele langeb kord lumi
ja selles ei ole midagi imestada
kui mu valge tuvi pillab kogemata
kirja enne kui saaja käed püüavad
ta kinni ja võõrad ükskõiksed silmad
loevad kuid unustavad imestada

mäleta hingata
ära unusta
sügist

2009-11-25T15:19:00.003+02:00

Kohtasin naist,

kel oli kõik

vastupidi.

Hetk ukse sulgumise ja akna avanemise vahel.

2009-11-24T02:06:00.003+02:00

Ei tea, kas see on haiguseväsimus minus, mis räägib, aga liiga palju süüdistusi süüdistajaid süüdistatavaid, et elu enam dokumentaalfilmi kategooria alla liigitada. Ulme. Klaustrofoobiline ulme. Kas tõesti, kui uks sulgub, siis kuskil avaneb aken (võibollavõibollavõibolla).

"eet's like forgetting the words to your favourite song
you can't believe eet you were always singing along"

(feel the beat move your feet words so sweet)

Sõnad sõnadeks.

2009-11-11T13:20:00.002+02:00

Nüristav vahepealsus või keskpärasus lausa - kontrastid hägustuvad, piirid mattuvad udu ja muda alla. Kus on see ilus värviline sügis? Nagu üks aastaaeg oleks vahele jäänud, miski puudu. Või ainult tundub, sest ma pole lihtsalt märganud?

Olgu kuidas on, sellist tasakaalu(tust) ma ei soovinud.

Tahaks, et mul oleks midagi veel öelda...

...

...

...

...

Eip. Ei tule.

Reverse.

2009-10-25T10:29:00.003+02:00

Mul pole midagi öelda. Kas peaks? Minevik on ära olnud. Olevik lihtsalt on. Tulevikust ma ei tea veel midagi.

Tahaks äravõõrdumist tagasi pöörata. Aga näed, pöörasin hoopis kella ja elasin sama tunni uuesti üle. Endiselt peaaegu elus. Endiselt.

I go nowhere high, go nowhere warm.

2009-10-01T11:55:00.004+03:00

Täna olid isegi iga mu varajase hommiku tervitajad varesed vait. Tuul loopis vihaselt puuoksi ja need kakkusid hirmust peast peotäitega lehti ära. Nagu mõni õudusfilm, millele ise õõvastavat muusikat teha maailma kõige häälest ära oleva klaveriga. Ja nii külm on...

360 kraadi.

http://www.youtube.com/watch?v=Q5Q_bNiDaTA
http://www.youtube.com/watch?v=5lgCrXzHc1Q

2009-09-30T15:42:00.002+03:00

Ei tea kui kaugel praegusest kohast on täielik mittehoolimine...

2009-09-27T19:07:00.001+03:00

Pierre Aviat - I see you everywhere

Kui keegi selle loo saab kuskilt päriselt kätte(arvutisse), siis ma oleksin jagamise eest väga tänulik.

2009-09-25T14:23:00.004+03:00

tunde midagi ütlemata

sisse hingata põlevat aega

veel üks ja veel pole vaja

rääkida sõbraga tähetornidest

langenud kindlustest kaugustest

langevaid tähti mis soove

ei täida ei tühjust

ja puult kukub sügist

liig vara läeb pimedaks

liig hilja valgeks

me kukume enne

kui tõuseme ja

kaotame enne

kui leiame

ära ütle

ma tean

2009-09-21T14:59:00.003+03:00

Tahaks maa alla vajuda.

Päriselt. Ükspuha, mis mind seal ka ei ootaks, asi ei saa olla väga palju hullem.

2009-09-21T02:43:00.004+03:00

Liim ja killud. Nii see käib viimasel ajal. Kell näitab: "It's too late" ja on öö.

Käisin täna "Dublant'i" peaproovi vaatamas, esitajaks Mängijad, noored Viljandi näitlejad + Alo. Lavastus ise oli muhe romantilis-dramaatiline komöödia-põnevik. Sisaldas endas nii mõndagi paeluvat + etteaimavatavat lõppu twist'iga. Tore, et on veel neid, kes teevad midagi puhtast rõõmust seda teha. Soovitan.

Tegelikult sain ma tänu sellele etendusele ka rikkamaks. Kuigi võibolla mitte väga reaalselt, siis vähemalt paari artisti/laulu võrra - Mark McAdam (tema laul on etenduse tunnuseks) ja Au Revoir Simone(algselt arvasin, et see on laulu pealkiri), keda soovitas kallis Youtube.com, kui üritasin Mark'i kuulata.

Kahjuks ei leidnudki youtube'st McAdam'i "Too Hard"'i , aga ARS'ilt see eest järgneb üks parimaid muusikavideosid, kusjuures isegi mitte ametlik vaid fännivideo (võimalik, et ma ei ole oma käefetišiga objektiivne arvaja).

2009-09-14T23:43:00.001+03:00

Böö! (Nojah, tunduski uskumatu...)

Aga v2hemalt on see p2ris vahva ja uhke, arvestades, et ajakirjanik tegi intervjuu ajal põlve otsas m2rkmeid ja j6i samal ajal kohvi.

Üldiselt on ikkagi - "oehhhh!"

2009-09-14T11:28:00.003+03:00

Kas Sina tead, kuidas ohkab kergendusest noor pirnipuu, kui korjad ta lookavajund okstelt pirnid?

Bergen-Oslo-Stocholm-Tallinn-Tartu

2009-09-09T13:01:00.003+03:00

Oeh. See võtab kõik kokku. Olen bäkk (nagu ka täpitähtedest järeldada võib).

09:09 09.09.09 pöörasin healjuhul külge. Kummalised unenäod.

Aga nagu juba kohane, siis kahte ööd samas kohas ei maga. Ehk siis maale. Vanamal sünna.

Paipai. Varsti näeme.

Tartu-Tallinn-Stockholm-Oslo.

2009-09-01T23:58:00.002+03:00

Mida ma nyyd sellest mitmest riigist rååkisingi?

Vahet ei ole.

Kui keegi mu någu peaks unustama hakkama, siis praeguseks olen bussiistme, mere, tikutoosisuuruse kajuti ja veelkord våga ja veelrohkem bussiistme någu. Nii mønegi inimese arvates olen ka kohalikku någu niiet imagine that.

Peale eesistujate peanuppude ja kollaste istmekatete kåisime tåna ka Vigeland\i pargis. Panen pilte kunagi. Våga møjusad skulptuurid - perveerssed ja vøimsad.

Aga nyyd tikutoosist veidi suurema aga kajutist just mitte privaatsemasse hostelituppa.

Adjøhh.

Au revoir, Tartu!

2009-08-31T10:48:00.004+03:00

Oeh.

Nüüd rääkimata linnadevahelisest liiklusest siis nüüd läheb veits käest ära ja hakkan rääkima riikidevahelisest seiklemisest.

Göördi-göördi ja siis Trollimaa.

Tagasi 08.09.09. Ja siis järgmisel päeval saan tähistada oma mitmekordse lemmiknumbriga lemmiknädalapäeva: 09.09.09 kell 09.09 on kolmapäev! Nr 9 ja kolmapäevaga on mul mingi klikk. Tähistagem.

Asendustegevuse juurest taas pakkima nüüd.

Paikõik!

The nicest thing.

2009-08-29T17:33:00.003+03:00

I wish you would never forget the look on my face when we first met.

2009-08-27T00:35:00.000+03:00

Oh, lets pack a picnic and well go for a drive. Well go to a funfair and go on all the rides. Well climb up a mountain and well take in the sights, well jump in a plane and fly. If you want you can come back to mine. Well drink some coffee and you can spend the night. Well do anything that makes you smile, cause your smile is beautiful and it makes me happy, cause your smile is beautiful and it makes me happy.

2009-08-26T11:13:00.003+03:00

Vbndst, sügiseeelne vaakum on mu nii nii tühjaks imenud, et ei suuda isegi suhelda. Küll kogun, siis...

Praegu on ainult tunne, et kui saaks kuskile ankru maha kinni visata, et kuskile paigale jääda, aga ei saa. Kodu mängib praeguses elus väga väikest rolli, siin käin ainult magamas, kui sedagi.

Hetkel aga maale mett võtma. Mesilasefoobiku unistus!

Homme viimane tööpäev enne taaskordset puhkust. Ja siis esmaspäeval Norra. Teen endiselt kilometraažirekordeid vist.

Lühikokkuvõtetes,

2009-08-18T11:53:00.002+03:00

Eile sai näitus üles peale pikka küürutamist ja kleepimist ja lõikumist. Kummaline oli näha korraga kõike seda, mida varem enda peas ühekaupa näinud olen.

Natu nagu kardan.

Natu nagu võiks see tunne olla see, kui su laps läheb esimesse klassi. Mis tuletab meelde, et see aasta on juba teine aasta, kui 1. september saab olema lihtsalt üks nostalgiline päev.

Hilissuvine.

My kind of rain.

2009-08-13T11:38:00.003+03:00

/.../and the broken umbrellas like dead birds /.../

/.../and you take on the dreams of the ones who have slept here
and I'm lost in the window, and I hide in the stairway/.../

/.../they all started out with bad directions/.../

/.../and the girl behind the counter has a tattooed tear
one for every year he's away, she said
such a crumbling beauty, ah/.../

/.../and I've seen it all, I've seen it all
through the yellow windows of the evening train.../.../

T.Waits