Maailmaruumi on tekkinus uus sõna - "draamakomöödia". Mitte, et see iseloomustaks mu elu mingil määral, sest siin ei ole teravaid nurki, aga lihtsalt see variaabelsus on vapustav ja veel ühes sõnas, ja see paneb isegi õhtul tööjärgselt mõtlemisvõime kaotanud mõistuse amokki jooksma. Suvaliseses suunas, aga vähemalt on teada, et see on võimalik. For that, I thank you, allmighty Universe. Kh-khm.

Ja pealegi, kui 2 kuud pole midagi kirjutanud sest pole tahtmist/jõudu/vajadust/võimalust/mõtet/jne, siis võib ju kasvõi suvalise märgi maha panna, et ma siiski olen olemas ja kickin', ohyeas.

Ei tahagi mõelda, miks üks sõna, mida ma igapäevaselt kõige tihedamini mõtlen, on "äramõtlejäävait".

Kas see ongi minu viis end veel rohkem maailma suhtes tühistada - mitte omada vaatenurkasid, suhteid, kogemusi, mis tõeliselt loevad. Tee tööd. Sest tegelikult on maailma kontekstis on kõik tühine. Isegi kui mitte täielikult täita seda rolli, mis on sulle antud, teised hammasrattad liiguvad edasi ja ei saagi paigale jääda ja maailm ei jää nagunii seisma. As if.

Vastuseid ei ole, pole aega pikemalt seista ja mõelda, seega peangi enda mõistusegalopile jala/sõna ette panema, et edasi minna. Lihtsalt edasi kulgeda. Sest muud varianti ei ole. Aega ei ole. Või nii ma ütlen. Olevaitjateeniedasi.

Nii maine.

26ndal on Earth Hour. Ma olen tööl, sest lülitaks ikka terve osakonna välja ja ütleks, et mõistus on kodus, aga mina pole.

hinga ometi

ära unusta, et
hingamise peale tuleb
mõelda, niisama
ei juhtu ju midagi

You Should Date An Illiterate Girl

"Date a girl who doesn’t read because the girl who reads knows the importance of plot. She can trace out the demarcations of a prologue and the sharp ridges of a climax. She feels them in her skin. The girl who reads will be patient with an intermission and expedite a denouement. But of all things, the girl who reads knows most the ineluctable significance of an end. She is comfortable with them. She has bid farewell to a thousand heroes with only a twinge of sadness.

Don’t date a girl who reads because girls who read are the storytellers. You with the Joyce, you with the Nabokov, you with the Woolf. You there in the library, on the platform of the metro, you in the corner of the café, you in the window of your room. You, who make my life so god damned difficult. The girl who reads has spun out the account of her life and it is bursting with meaning. She insists that her narratives are rich, her supporting cast colorful, and her typeface bold. You, the girl who reads, make me want to be everything that I am not. But I am weak and I will fail you, because you have dreamed, properly, of someone who is better than I am. You will not accept the life that I told of at the beginning of this piece. You will accept nothing less than passion, and perfection, and a life worthy of being storied. So out with you, girl who reads. Take the next southbound train and take your Hemingway with you. I hate you. I really, really, really hate you."


http://thoughtcatalog.com/2011/dont-date-a-girl-who-reads/

Mulle meeldib, kui leiad sõnastatuna midagi, mida tead küll, aga ei tule mõttessegi kirja panna.

oioioioioi

üldse pointi ei ole

................................................................................

Ajakeeraja.

Ma ei ole ilmselt ainus, kes märkab, et mida rohkem aastaid on mööda läinud, seda kiiremini järgmine aasta läheb. Palun teaduslikku põhjendust, sest aru ma ei mõista, miks aastavahetus juba järgmine nädalalõpp on. Alles oli ju aastavahetus. Ja eelmised jõulud.

Mul oleks vaja seda HP ajakeerajat! Kahjuks ei esitanud seda soovi jõuluvanale ja ega ta nagunii oma nägu ei näidanud. Vahel tundubki ignoreerimine kõige õigema lahendusena. Ent kui lõpuks oled sunnitud olukorraga tõtt vahtima, on must auk garanteeritud.

Las siis olla, kuidagi ikka saab. Ehk. Vist. Ja kui ei saa, siis peab ikkagi saama, kuidagi.



Ahjaa, Kass triiklaua peal magamas ja üleni puhvis on päris naljakas, nagu ootaks ära triikimist. Ei, tegelikult ma ei mõtle selliseid asju. Ausalt.

vahel ei saa enam täpselt aru, kus läheb piir üldse olemas olemise ja mingi vati sisse mähitud eksisteerimise vahel. sest võibolla ongi vaid see, mis paistab akendest.


läheb emoks ära, aga samas on ka miski lõppemas, st võib emoda küll.




you can almost read my mind, oblivion

ainult pilguta valel silmapilgul
ja on ainult pilkane pime

laternad kumavad pilvedele hume
puudele tumeda lindudest

Kuidas kirjutada midagi pidevast keskpärasusest?

... kui on tunne, et olen piisavalt kõrgel ja mu jalad ei ulata maha, aga ka ülespoole ei pääse, täpselt nagu see boibänd, kes laulab, et caught in the middle. Ei pääse pääsema.

... tundest nagu tundeid ei olekski ja ei tulekski.

Ja mõte trummeldab ja tekitab peas tumedat tühjust, et ei olegi midagi rohkemat ja ei olegi väärt. Naeran ja teen kibestunud nalju ja kõik naeravad, aga hiljem on piinlik ja vastik ja ma ei taha enam väsinud olla, ei taha üksildust ja 360 kraadist kõrvetavat külma (ja ma ei räägi varvastest ja sõrmedest).

Talvemasenduse must auk?




Retoorilised küsimused, mida lahti lasta, ehk lähevad tüütavad kedagi teist.