11/08/2008

Games.

Dr. R. Chase: "Stay close to the game."
Dr. E. Foreman: "I'm trying to stop the game."
Dr. R. Chase: "That's your role in the game."




Dr. G. House: "You have three choices in this life. Be good, get good or give up."



Dr. 13: "I don't want to know"
Dr. G. House: "I don't have to know the lottery numbers, but if someone offered them to me, I'd take them."
Dr. 13 : "You spend your whole life looking for answers. Because you think the next answer will change something, maybe make you a little less miserable. And you know that when you run out of questions, you don't just run out of answers, you run out of hope. You glad you know that?"

11/07/2008

Kummaline mõelda, kuidas mõned inimesed ennast sinu elust ära kustutavad, -naeratus naeratuse järel, näojoon näojoone järel... Ühel hetkel unustad isegi, kuidas see kunagi sulle oluline olnud inimene lõhnas, mida rääkis, millise varju jättis ta siluett.

Järsku polegi enam kahju, sest mälestus, millest kinni hoida, on kustunud, ning see, mille see inimene sulle andis, sinus muutis, on sinu omaks saanud ning sellest enam lahti ei ütle ega Ütleks, et need on kogemuseinimesed, kes tulevad õpetama, kuid polegi mõeldud su ellu jääma.

Kõige parem on omada omainimesi, neid, kes ei unune - nad tuletavad ennast iga natukese aja tagant meelde ja siis on hea tunda, et nad olemas on, ükspuha millisel viisil ja kui kaugel.

Samas... Kõige raskem variant on nn kahetsusinimene, kes on olnud oluline ning tuletab iga natukese aja tagant ennast meelde. Õigemini seda halba, mida ta põhjustanud on. Meenutab kogu oma olemausega, et minevikku ei saa unustada. Ja sa tahaksid niiväga põgeneda, või karjuda midagi stiilis "Sa oled vastik, jää vait!" ,kuid ei tee seda, sest sina oled liiga hea. Aga mina ütlen, et andesta ja muuda kahetsus kogemuseks.

Njah, pealegi on selgunud, et maailm on liiga väike, rääkimata Tartust, enda eest ei põgene nagunii. Aga enda üle on hea naerda, kui teised on veel haledamad. Jap. Fine.

11/03/2008



Mis pilguga vaatad Sina varemeid, mis on ainus meenutaja kaunist majast?

11/02/2008

24th here you are.


Olen igas päevas uus mina, igas olevas hetkes ja kõikides nendes ise-oldud päevades on midagi nii kaunist. Olgu see lihtsalt tavaline päev, kus päike veidi sooja toob või mõni päev, mille väärtust saad hiljem tundma. Olgu hetk enne südaööd, kui kellegi armsa kaugel olemine ei tundugi enam nii kauge, sest sõprus on suur. Olgu see õhtu, kui armsad sõbrad minu pärast kokku tulevad või hommik, kus ärkad väsinult kuid naeratusega. Olgu hommik, mil keegi ootamatu meelele pai teeb ja viimase asjana hüüab, et ma ikka valgust teistele ka viiksin.

Aitäh igale päevale kõige hea eest! Ja aitäh Teile kõigile, kes mu südame sooja hoiavad, kaugel ja lähedal!

10/31/2008

Rabindranath Tagore.


selle õhtutaeva ilu hõlmab jõude, mis on vägevad ja koledad. ja siiski ta ilmutab meile kooskõla, mis peab valitsema kogu maailmavärgi kekuses, kooskõla, mille vaikne hääl on muusika. et me võime vaadata üle selle õhtuse maailma säält, kus lähedane ja kauge seisavad teineteise vastu, et meie pilku ei juhi kõrvale loendamatud üksteisele vastakud üksikasjad, näeme seda, mis tas on tõde tingimusteta: ta ilu ja ärauurimata sügavat rahu. /.../ igapäeva inimesil on eluväli liiga väike ja seepärast tõusevad vastuolud sellel esile liiga tugevalt esile, nii, et meile ei võimaldu saada täit pilku tõest. aga võime olla kindlat, et nagu nende elu voolab edasi teispool surma, need vasturääkivused lahenevad, sest tõde, mille väljendus on ilu, seisab iga elu lõppsihil.




(mu sees põleb miski, mida sõnad ei ütle)

10/29/2008

Jälle Leesment.


see inimeste madaluse
talumatu kõrgus
võib mõnel viivul liimist lahti
loksutada meid.
üks tantsib taevas, teine põleb põrgus.
(las siplevad ja seletavad võrdselt...
võrgus.)

ja ometi me usaldame
läbikäidud teid.

nii inimlikku madalust
kui kõrguseid.

on küsimusi?
on ka vastuseid

sa palun ära vastanda neid suhtumisi suuri,
ja silma vaatamiste
julmi juttusid.
meist keegi pole sündinud ei pilvele, ei puuri,
kus naeruks nuudeldame
oma nuttusid.

mu partnerid
ei piire ega pisaraid ei usu -
ka lammastega koos on määgitud.

nii jäävadki meil alles vaid me rutud-jutud-nutud...
ja see, mis südamelt sai
ära räägitud.


Saada mind kiusatusse.

Sa oled ikka veel nii kuradi ilus, kuigi ma vahel seda ei mõista, miks. Kuidas muidu saaksid mind samal ajal kiusatusse saata ja ära päästa. Kuidas muidu võikski see õige olla - eelhommiku õhinal ärgates endaks.


* * *

saada mind kiusatusse
ja õpeta südant
läbi valude ja vasturääkivuste
lugema lähedust
ridade vahelt

saada mind kiusatusse
ja ära enne tagasi luba
kui mu vigade viirastuslikest õitest
on küpsenud
kogemuste marjad

saada mind kiusatusse
igal heledal hommikutunnil
imekordselt uuesti
armununa
argipäeva. (J. Leesment)


* * *

10/25/2008

Kaneelikas.

Kunagi poogna päevikusse sai tehtud sissekanne selle kohta, kuidas lähedasemad inimesed mu tutvusringkonnas maitseksid, järelkajana ühe Tartu intelligendiga peetud vestlusele. Viimasel ajal ei tundu tuttavad enam nii mõjuvat, küll aga näiteks osad päevad, kui keelele tekib seletamatu vajadus mõne maitse järele. Täna on kaneelipäev. Kuigi füüsiliselt on võimatu midagi kaneeliga tarbida, ei kao see tunne. Meenuvad mitmed laulud kaneelistest huultest, tüdrukutest. Aga minul on igatsus vanaema tehtud soojade kaneelisaiade järele, rääkimata nende valmistamisega kaasnevast lõhnast. Avastan ennast mõtlemast, et isegi suuresti ebameeldiv leheriisumine tundub meeldivana, kui ainult maale saaks. Varsti, ma luban endale.




Praegu aga "Ok Go!":

c-c-c-cinnamon lips and candy kisses, on my tongue. fun!
b-b-b-buttery eyes, if only cries could come from those eyes. oh!
have you landed yet and, if so, would you let me know?
I'm tired of looking up into those starry eyes.
does it rain where you are? does it snow?
and, if so, remind me not to go there, the weather affects my knee.

I've never felt this way before.

c-c-c-cinnamon lips, go powder your cheeks and meet your
new beau, oh...
c-c-c-counting sheep, if only sheep could put me to sleep, oh...

I've never felt this way before.

some day (one day) you'll miss me.
mundane sundays, when I'm gone.
one day (some day) you'll miss me.
one day when I'm gone (adieu and so long)
one day when I'm gone!

no, no, no, no, no, no, no.

have you landed yet and, if so, would you let me know?

I've never felt this way before.

10/21/2008

Birds.

Enesepettused pole ka väga minu teema. Noh, tegelikult kipun veits üle mõtlema. Samas tean juba ammu, alati on nii, et kui ennast halvasti tunnen, siis kukun meeleheitlikult luuletusi kirjutama. Ja hetkel ma ei tee seda, sest kõige tõenäolisemalt kõigun kuskil õnne ja õnnetuse vahepeal ja see on üks parasjagu tõhus tasakaal.



she said c'mon boy
tell me what you're thinkin' now
don't be shy

he said alright I'll try

well the stars up in the sky
and the leaves in the tree
all the broken bits that make you trip up and the grassy in between
all the matter in the world
is how much that I like you

she said what?
he said let me try and explain again

right birds can fly so high
and they can shit on your head
yeah they can almost fly into your eye
and make you feel so scared
but when you look at them
and you see that they are beautiful

that's how I feel about you

Go back home!


Eile Pierre's istudes sattusin imelikku olukorda, mille tagajärjel tekkis kahtlus enda terves mõistuses. Samas olgem ausad, et osad sõbrad ongi oma olemuselt lihtsalt sõbrad, mitte päris sõbrad. Olles enda probleemides nii tugevalt kinni ei suuda lihtsad sõbrad oma niinimetatud sõpru toetada, kui nad seda vajavad. Ja need inimesed on teada. Kuna Tartu on ikka kuradi väike linn, siis võiks ju kuulata seda sosinat, mis ringi liigub, eriti kui see tuleb usaldusväärsetest allikatest.

Võiks ju, aga ei, see oleks liiga lihtne ja lihtsad asjad pole kunagi minu teema olnud. Noh, nagu väikese lapsega, et enne nad ei usu, et pliidiraud on kuum, kui nad on omal nahal katsunud. Alguses on väga valus ja siis puhub keegi suurem ja targem põletatud näpu peale rahulikult korrates juba varem öeldud sõnu. Nüüd ta teab, olles omal nahal ära proovinud.

Rääkisime isaga pikalt sõpradest ja vähem kui 24 h jooksul sain ka tema sõnu oma nahal tundma. Soovin, et poleks, aga see oli juba ammu tulemas. Naljakas, et tegelikult ühel hetkel peadki oma hirmudele vastu seisma ja siis tuleb välja, et oled ühe väikese hiire hiiglaslikuks helevandiks mõelnud. Ennast tuleb usaldada ja hoiatusmärke peab ka nägema. Hate is easy, love takes courage, you know. Igaüks sellega hakkama ei saa.

Lõppeks on oluline see, et suudad üksinda vaikuses olles endale otsa vaadata ja naeratada, sest sa oled endaga rahul. Selleks pole kedagi vaja, sa ise oled enda kodu.

Mul on veel palju õppida. Õnneks on mul ka neid, kellelt õppida.

Aitäh, Iss!


...and I'm talking to myself at night
because I can't forget
back and forth through my mind
behind a cigarette
and the message coming from my eyes
says leave it alone

don't want to hear about it
every single one's got a story to tell
everyone knows about it

and if I catch it coming back my way
I'm gonna serve it to you
nd that aint what you want to hear
but thats what I'll do
and the feeling coming from my bones
says find a home

all the words are gonna bleed from me
and I will sing no more
and the stains coming from my blood
tell me go back home.


10/18/2008

Hommikul vaevaga silmi lahti venitades ei olnud vaatepilt just see, mida näha oleks tahtnud. Akna taga ulus ja tihkus nutta sügistuul. Sulgesin uuesti silmad. Avasin. Eih, ikka veel mitte see. Otsustasin teha pika hommiku ja nii saigi.

Kui lõpuks aeg niikaugel, et olin valmis välja minema, pööras sügis oma näo siiapoole. Tormasin õue ja haarasin fotoka ühes. Oo, milline Viljandi! Värvilised valgused, vägevad varjud, langevad lehed, tuttavlikud tammetõrud, kamuflaaž-kass, särav taevas, must taevas ja tipuks kaks vikerkaart, rääkimata tuulest, kes pidevalt tiris või tõukas. Noh, tundub, et temal on veidi halvem tuju. Aga mind pani tänane päev üleni õhetama. Mmm...


Täna pilti ei tule, sest minu peas on neid piisavalt.

10/17/2008

..a promise lives within you.



Tundsin ennast eile vanana. Eiei, mitte füüsiliselt ja halvas mõttes vaid pigem vaimselt ja tugevalt. Peale koori koju jalutades sadas vihma ja ei sadanud, siis jälle sadas. Vihm särtsus vastu
nägu ja vihmapuud ei tahtnud enam midagi endas hoida, suured piisad lendasid naerdes vastu pead, nagu võluvägi. See oli elu lubadus olla ilus. See oli vahetu elusolemise tunne, vihm kastis mu sisemist naeratust, mis virgus hetkega. See oli minu enda lubadus mitte unustada elu, mitte unustada ilu.

Mõtteis hakkas kõlama: "Lothlórien. Lórien. Lothlórien. Lórien. May it be...".

May it be an evening star

shines down upon you
may it be when darkness falls

your heart will be true

you walk a lonely road
oh! how far you are from home



mornie utúlië

believe and you will find your way

mornie alantië

a promise lives within you now
may it be the shadows call

will fly away

may it be you journey on

to light the day

when the night is overcome

you may rise to find the sun



mornie utúlië

believe and you will find your way

mornie alantië
a promise lives within you now


a promise lives within you now

(Enya)

10/14/2008

Air - Somewhere Between Waking & Sleeping)

Vahel tundub, et laulud ütlevad piisavalt palju ja palju rohkem kui sa ise. Mis tuletab meelde, et mind kutsuti tulevasse jämmi-bändi lauljaks. Oh, sweeet fruitcake! Tegelikult ei kõla see mõte halvasti.

Somewhere between waking and
sleeping down at the water's edge
somebody waits for me is it too late
for me it's never too late, he says

there is a place that I have seen
somewhere between waking and
sleeping now I can almost see the

shore where are you taking me?

10/12/2008

...


Selgineb. Jaa!

Olenemata kõikidest masendavatest lähiajal toimunud sündmustest tunnen suunurki kergitavat antigravitatsiooni ja veidi sügavamal säbelevat kergust. See on ilmseltelt see hullemonmöödas-fiiling. Mind ümbritsevad inimesed pigem üllatavad ja inspireerivad, kui ootavad ja kontrollivad.

Näiteks eileõhtune Genklubi-trall lõppes sellega, et ööbisin enda endises kodus ja lobisesime õega varahommikuni tühjast-tähjast-tähtsatest ja see oli midagi muud. Mitte see üksteise pihta täpsuseloopimine, karjumine ja sõimamine. Mõned muutused on nii kuradi kasulikud. Praegune tundub üsnagi õiget rada minevat, piiiisikeste mööndustega muidugi, võib ka öelda, et puslejupid hakkavad kaosest vaikselt pilti moodustama. Mu kujutlusvõime ütleb, et sellest tuleb kaunis pilt.

Ja praegune sügis hakkab mulle järjest enam sümpatiseerima (kui see vaid ei kisuks mind nii kohutavalt õue, mu tuba on juba kohutavalt segamini, ah, well, sacrifices must be made, baby).

Siiski. Mmm...

10/07/2008

Little wings.




now she's walking through the clouds

with a circus mind

that's running wild

butterflies and zebras

and moonbeams and fairytales

all she ever thinks about

is riding with the wind


when I'm sad she comes to me

with a thousand smiles

she gives to me, free

it's alright, it's alright she says

take anything you want

from me anything



(The Corrs - Little Wing)

10/06/2008

Scorpio: If someone refuses to change, you can still make a big change in their life. Cutting them out of yours.

Hmm. Sa jäid just hiljaks.

10/05/2008

Didn't even need therapy to rehabilitate my smile.


Täna öösel ma veel ei maga. Päeva peamiseks märksõnaks on õige ajastus. Kuigi mõned hetked on veel sünkroonimata, hakkab olukord settima. Muutused. Ja arusaamised, millal on paras hetk uppuvalt laevalt põgeneda.

Sügis teeb omad korrektiivid ja paljastab, milline puu tüvi tegelikult on. Puu lehed on sama petlikud kui inimeste puhul välimus. Seestpoolt oleme meiegi tühi karkass, aga miski püsiv nähtamatus teeb meist selle, kes me tegelikult oleme siis, kui pinnapealsus ära võtta. Isegi puud teevad stiilimuutusi (meeleheide enne lõppu?), suurest vajadusest midagi tõestada, kuigi see lõppeb täpselt nii, nagu peab. Eks saavad inimesedki oma heategude eest karistuse.

Muidu sain täna üllatuste osaliseks - nii heade kui halbade. Halbadest ma ei räägi, aga hea puudutab parasjagu inimesi, kelle eesmärkides ma pole veel siiani kahelnud. Kaunis on näha, et läbi kogu selle pideva muutumise jääb peamine siiski alles. A., K., L. ja L., aitäh teile. Südamest. Good does come to those who wait.

Meenutuseks - miski, või keegi, kes tundub olema liiga hea, ongi.

Ja nüüd magama. Homme uus kaunis sügispäev.

9/30/2008

Ei ole enam rohkem
sünonüüme narmendavatele
servadele su silmades

kõik metafoorid on
ammu kasutatud
ja kasutuks saanud

aga sina ei saa
ikka veel aru

ole vait ära vaata mind
kui viimast lõimelõnga
mis hoiab koos su
turvavõrku.

9/29/2008

See sügis lõhnab teisiti.


Kaua-kaua aega tagasi meeldis mulle üks parfüüm, mida täna uuesti nuusutama sattusin. Natuke ehmudes, sest see ei sümpatiseerinud enam üldse. Müüja rääkis, et see sõltub täiesti inimestest, kes muutuvad ise endas ja seetõttu endised toonid enam ei sobi neile, tundudes teistmoodi lõhnavat .

Jah.

Müüja Raekoja platsil asuvas Eva poes oli nii sümpaatne, et ma ei saanud sealt poest ilma midagi ostmata väljuda ja nii oli tänase päeva saagiks kaks kanget. EA Provocative ja Burberry London. Mõlemad lõhnad on juurtega maas ja õitega taevas ja ka vahepeal. Ruuduline ja tumehall. Oeh, kõlab hästi.

Let me be now.

9/25/2008

Wind-up doll.







Ma ehmusin täna enda peale.
Lausa hirmutav, millise temperamendiga lõid välja väsimus ja ületöötamine ja tüdimus ja pettumus ja kas ma juba ütlesin, et tüdimus. Kõik asjad käisid mürtsuga ja isegi sõnad kraapisid kurku ja plahvatasid keelel. Järgmisel hetkel sain aru ja silmad vajusid uduseks.

Ma ei ole kunagi tahtnud olla see, kes teeb oma tööd tüdimuse ja ükskõiksusega. Täna nägin ja tundsin Selle ära. Kõige hirmutavam on see, et pole isegi aega end koguda. Homsest alates olen sunnitud 3 päeva Viljandis "veetma". Sisetunne on üles ärritatud ja valmis kohutavaks mässuks, millele karkass ei tundu vastu pidavat.

Naeratamine vajaks hetkel 2 kraana abi.
Keerake mind üles.




9/23/2008

Värvidevalu.

Vahel on tunne, et elusolemise gamma moodustab suursugune sarnaste toonide värvisümfoonia. Vahel üdini roheline ja vahel üdini valge. Aga vahepealsed ajad on omaette teosed, kirjud ja kriimud.

Täna, kui päike juba teist vaba päeva paistab mu rõduaknast sisse, taban järjest süvenevat muutumist, teisendumist. Värvid võitlevad enda eest, sest looduse paberileht hakkab ennast kustutama.

Sügis on kevadele vastupidi. Nagu see aasta, kui tuvid sittusid mu rõdule ja mustadele väätidele tekkisid pungad. Nüüd, "oh, mu sügis, mu sügis!", on viinapuuväätide asemel kaleidoskoop, värvid ringlevad, muutuvad ja sädelevad. Ja see lehetu auk, mis oli ainuke ühendus välismaailmaga, ei kasvanudki kinni. Ja varsti see müür ei kaitse mind enam, olen talvele valla nagu kõik teisedki. Seni mind kaitseb veel see lähedane "sügisvärvidevalu" (nagu ütles üks mu kallis sõber).

Aga mul on hea olla. Kuigi septembriga lõppes järjekordne miski. Ja ma ei muretse, ega karda enam, hetkel ja hetki. Need väädid püüavad mind kinni, kui vaja.




9/22/2008

Tänase päeva mõte Simpsonitest:

"Smithers, massage my brain!"
"Yes, Sir!"

9/16/2008

azure ray - seven days

they're seven days below us
that keep me hovered above the
ground and nights just blend into
the morning definition is the first
to go down if I were to stay here

between us I might forget where
I'm bound so I can't stay in between
I guess i'll walk away and here to
read the future, but forced to breathe
out the past and too many

conversations to uncover what
was purposefully lost and we all
looked so desparate showing the
guidance that we lack and we
used to be so wistful I guess we

feel it's safer holding back if
I were to stay here between us
I might forget where i'm bound
so i can't stay in between us
I guess i'll walk away


9/12/2008

Kui ma poleks see, kes ma olen, oleksin ma Elisabet ja mu nimest moodustuks anagramm - "a true sublime".
Mõned hetked on nii ootamatud, et ei oska nendega midagi peale hakata. Vanad jutud on räägitud, uued on liiga uued, et neid sõnastama hakata. Ja siis ongi see hetk, nad vaatavad sulle otsa ja on lõpetanud ootamise, et sellest suust veel midagi pudeneb. Sellest tuulekeelelisest. Poleks arvanudki, et see pole vabadus, kui miski enam mind kinni ei hoia.

9/10/2008

Septembri staatus:

N11 tööl+koor
R12 vaba
L13 vaba
P14 vaba
E15 vaba
T16 tööl valves
K17 tööl
N18 tööl+koor
R19 tööl
L20 tööl valves
P21 vaba
E22 vaba
T23 vaba+koor
K24 tööl
N25 tööl+koor
R26 tööl valves
L27 vaba
P28 tööl valves
E29 vaba
T30 tööl+koor

See kuu sõidetud 12x80 km, veel tulemas 21x80 km. Oohoo, seega on antud kuu ennustatav kilometraaž umbes 2640. Uau.

9/08/2008

Tir edun derc over.

Pinnapealne kulgemine, aeg voolab ja kisub kaasa. Märkamatult ujuvad päevad allavoolu ja hetkel tunnen end ankruna, täpselt, et mitte vastuvoolu, ega allavoolu.

Loen tunde päevad läbi (või noh need ebamäärased ajad unede vahel). Hommikul magatud (3,4,5), veel tööl (4,3,2,1), kojujõudmiseni (2,1), õhtused tegemised (2,1), magamaminekuni (1,1,1,...), ärkamiseni (5,4,3...)... Või loen päevi (ükspäevveeltööljasiissaabäramaaleneljakspäevaks).

Kartulivõtt nädalavahetusel. Ei tahaks. Aga kannatamatu "ära" on.

Soon.




9/07/2008

Fun? Fair?

Kummaline, kuidas me pöördume tagasi asjade juurde, millest märkamatult loobunud/ilma jäänud oleme. Nagu see miski, mis jõuab kohale märkimisväärse hilinemisega just siis, kui teda enam ei oodata. Ma ei arvanudki, et veel on soojust selles aastas, sügisesse suubuvas suves. Enam ei oodanudki. Kui julm minust ja kui kaunis vastus küsimusele, mida ei julenud küsida.

Äkki see ongi järjekordne märk. Koma, peale mida läheb lause edasi. Aeg ju samuti ei oma ootusi enda ega ka teiste suhtes, minnes edasi täpselt nagu ta peab, isegi kui seda talle süüks pannakse. Miks siis meie peaksime ootama, kui kõik läheb nagu peab? Miks on vaja olla negatiivne või positiivne tuleva suhtes? Miks üldse? Miks?

Näiteks need telefonikõned, kui sa planeerid kogu kõne ette, pead dialoogi enda peas ära. Ja kõik tundub sobivat, laused üksteisele loogiliselt järgnevat. Valid numbri ja ootad. Ja siis kuuled ainult võõrast naisehäält rääkivat midagi, mida polnud plaanis. Või pikka nõudlikku tooni, millele järgneb lohutamatu häirealarm. Milleks kõik see? Et oleks turvaline? Ääk, vale vastus.

Mõni vastus on pilet teadmatusse. Kui teada tahad, siis parem hinga sügavalt sisse ja hoia kinni, sest ees on üks kuradima vägev sõit. And I think it won't be fun or fair.

*here's how to imagine a deserted funfair?*






9/06/2008


In case you don't have a goldfish to fill your wish, the situation can be saved by the fact that you don't have a wish also.

9/04/2008

O.o

Äratõuge.

Ma ei ole enam kindel, kas peaksin kirjutama uuesti selle, mis miskipärast ära kustus. Õhus olevatest Nihetest, Muutustest. Segadustest. Suurtest ootustest ja nende mittetäitumisest. Pettumistest. Selletõttu vajamisest. Vist ei peaks. Võibolla oligi liiga lähedal küsimusele "miks?". Enam ei ole see hetk, kui mul oli vaja neid mõtteid mustvalgel näha.

Muidu jooksen täna nurki ümmarguseks. Enesel ja seintel. Või on alateadlik vajadus valutada. Olukorda muuta.



(S)igatsen. Ei tohiks vajada. Sõltuda. Eriti ei tohiks vajada katastroofiolukordi, asjadest/endast aru saamiseks. Veel enam ei tohiks sõltuda inimestest, kes mu sisemistele katastroofiolukordadele reageeriksid. Ma tunnen ära. Ärge tulge nii lähedale, võite pihta saada. Äratõuge.

4/10/2008

Olen sind vaadanud
näinud kui kõnnid
pea nii sassis
ja natuke longus

aga väikesed inimesed
suurtel tänavatel
on tõesti väikesed
ei näe kas neil
longus või sassis on pea

iga väike äramineja
ja tuleja
tule tule lähemale

kui su pea on longus
ja piisavalt sassis

annan sulle oma naeru.



L.

4/06/2008

Nii sassis.




Sul on pea mis on sassis ja seda nii armsalt
Sul on särk mida kantud vist kauem kui päev
Su sokid on toanurgas katkine varvas
Ja ma ei tea millal jälle sind näen

Sul nägu mis vaevalt teab peita su mõtteid
Ja silmad mis kildudest kokku ei käi
Kui täna on meil kas veel olla võiks homme
Sest vaata see lumi nüüd sadama jäi

Sa ütled et sobin su kaissu see liiast
Ma küsin kas tulla ma tohin ehk veel
Ma mõtlen kas oled sa marsilt või hiinast
Ja kas maitseb sinuga suudlus kus keel

Sul on pea mis on sassis ja seda nii kenalt
Et sassi läeb mõte kui mõelda mis võiks
Ma luban et rohkem ei kiusa sind enam
Sest see on su enda teha nüüd kõik

(by Kat)


Edit (8.04.08) : eile rääkisime K'ga sellest, mis toimub ja seepeale potsatas tänaseks mu postkasti "Nii sassis" special edition mulle. Täpselt see mida vajasin, aga seda varianti ma siia ei pane, sest see on my precious! :P

3/24/2008



Mulle meeldib see video, kuigi laulust on paremaid variante.

3/23/2008

"Aga vesi voolab"

Toomas Muru (Vooremaa, 15.03.2008)

Mäletan lapsepõlvest pilti — istun väikese poisina ikka ja jälle jõe kaldal soojalt paitava päikese käes. Kõige parem on seal olla õhtul just enne loojangut, siis, kui päevasagin möödas. Asjadele langeb õige valgus, valitseb rahu, mis peidab mingit saladust. Põhiline on, et kõik on õige ja päris ja paigas — ning ei vaja sellisena õigustust ega põhjendust. On rõõm lihtsalt olemisest.

Inimest on ikka tõmmanud vee ja tule poole, elementide sisetoimimine on lummav. Tean üht väikest vene poissi, kes on päris lihtsameelne, erivajadustega, nagu praegu öeldakse. Tema kirg ja stiihia on vesi. Ainus lause, mida ta kordab nagu mantrat, on: “Aga vesi voolab…” Talle on vesi kõik — jumalik alge, olemise alus. Vee vaatamisest piisab asjade mõistmiseks. Voolu keskendunud vaatlemine ongi meditatsioon.

Taoismi baastekst „Dao de jing“ – “Kulgemise ja Väe raamat”, on loodusõpetuse võtmeteos. Hiina mõttevoolud ei ole religioonid, vaid just õpetused. Selle autor Lao-zi on poolmütoloogiline kuju, ta olevat sündinud hallipäisena ja osanud kohe rääkida. Lao-zi tähendab tõlkes Vana Poissi. Ta teenis igapäevast leiba arhivaarina Zhou riigis. Ükskord külastas teda Confucius. Hiljem rääkis ta oma õpilastele: “Ma mõistan lindude lendu, ma mõistan kalade ujumist, ma mõistan metsloomade jooksmist. Jooksjat saab peatada silmusega, ujujat saab peatada võrguga, lendajat saab peatada noolega. Draakon aga…ma ei mõista, kuidas ta tuult ja pilvi pidi taevasse kandub. Täna nägin ma Lao-zid. Ta on kui draakon.”

Lao-zi näeb ette Zhou riigi lagunemist, läheb erru ja lahkub läände. Piiripunktis paneb ta selle vahi palvel kirja 5000 märgist koosneva raamatu. Seejärel ta lahkub ja kaob silmapiirilt. Stiili arhailisus viitab sellele, et raamatu põhiosa on pärit 7.-6. sajandist eKr. Teose täpset kirjapaneku aega teada ei ole. Confucius elas 551.-479. a eKr ja kuna tema läks ise külla Lao-zile, siis pidi ta olema noorem.

Mõistagi on “Dao de jingi” keskne märk DAO, mis koosneb kahest märgist - liikuma ja pea, mida Linnart Mäll tõlgib kulg, et sellest saaks tuletada ka teisi sõnaliike: kulgema, kulgev, kulgeja. See on hiina keele tavaline igapäevasõna, mitte termin, samuti nagu yin ja yang. Esmane dao tähendus on tee. See siiski ei väljenda sõna hiinapärast tähendust. Dao tähendab eelkõige kõiksuse pidevat muutumist, määratlematust, looduse sisemisi protsesse, loomust.

Yin ja yang
Teine sõnapaar, mis taoismi sügavuti puudutab ja mõistetavaks muudab, on yin ja yang — hiinlase jaoks igapäevasõnad, mis tähendasid algselt mäe varjulist ja päiksepoolset külge. Taoismis tähendavad nad polaarsust, kõiki vastandeid — passiivset ja aktiivset, naiselikku ja mehelikku, maad ja taevast, külma ja kuuma, kuud ja päikest, tumedat ja heledat, sissepööratut ja väljasuunatut. Vastandid on põimunud ja täiendavad teineteisest. Üks on võimatu teiseta.

Orientaalne kultuur keskendub inimese enda uurimisele ja täiustamisele, õhtumaine aga meid ümbritseva maailma uurimisele ja mõistmisele, sellele, kuidas maailma kui vahendit, mehhanismi enda kasuks pöörata.

Keskne küsimus inimese kohast ja eesmärgist on — mida taotleda? Kellena ja kuhu tahetakse jõuda? Kõige paremini saab eesmärkide erinevusest aru, kui võrrelda taoistide ideaali konfutsionistide eesmärgiga.

Taoistide ideaaliks on shengren, tõlkes õnnis inimene, tahumatu puunott. Shengren järgib vaid kõiksuse kulgu, mitte inimkonventsioone. Ta liigub oma teel nagu loodusjõudude mõjul, teeb seda, mida peab vajalikuks, soovimata midagi ja muretsemata millegi pärast. Sest ta usaldab looduse suurt kulgu. Õndsa põhiväärtus on loomulikkus, tahumatus, lihtsus. Loomulikuks ei saada mitte ülespoole pürgides, mitte ülendudes, vaid alla langedes. Pane tähele — ka vesi voolab alati allapoole!

See tähendab ühiskonnahierarhia täielikku ignoreerimist, karjerismi vältimist (shengren nimetab end meelega väikeseks inimeseks), oma sisetunde, intuitsiooni järgi käimist. Inimene pole ainult ühiskondlik olend, vaid ka osa kõiksusest, universumist — ta ongi kõiksusolend. Eesmärk pole mitte olla edukas ja omada palju nodi, vaid olla õnnelik nagu kala puhtas kristallselges vees. Taoist ei võistle ega konkureeri, ei himusta kalleid vidinaid ja haruldasi kaupu, mis vaid kadedust tekitavad ja nii tegevust häirivad.

Saada õndsaks

Konfutsionist püüdis saada õilsaks — junzi’ks, et sellisena erineda nn väikesest, lihtsast inimesest. Tema väärtused asusid enamjaolt ühiskondlikul tasandil, mida väljendab inimlikkuse ehk humanismi (REN) põhimõte, seepärast rõhutatakse siin sotsiaalset konventsiooni — õiglust, kõlblust, haridust, kultuuri, kombeid, tavasid, vanemate austamist. REN on märk, hieroglüüf, mis koosneb kahest osast — üks tähendab inimest ja teine arvu kaks. Seega kahte inimest, inimestevahelist suhtlemist, sotsiaalset inimest.

Konfutsianisti teeks on pürgimine ülespoole, karjerism. Eesmärk on saada kõrgeks riigiametnikuks ja otsustada riigiasju. See karjerism on aga „inimlik ja õilis“, mitte alatu ja halastamatu. Inimühiskonna tipuks on Taevapoeg, keiser, peaaegu jumalik taeva tahte kehastus maal.

„Muistsete hulgas see, kes soovis oma säravat väge avaldada üle kogu taevaaluse, valitses esmalt oma rahvast hästi. Soovides oma rahvast hästi valitseda, seadis ta esmalt oma perekonna heasse korda. Soovides oma peret hästi korraldada, puhastas ja arendas ta esmalt oma isiksust. Soovides puhastada ja arendada oma isiksust, õgvendas ta esmalt oma südant. Soovides õgvendada oma südant, tegi ta esmalt siiraks oma mõtted. Soovides siiraks muuta oma mõtted, laskis ta esmalt oma algupärasel, kaasasündinud mõistmisvõimel avalduda. Selleks, et kaasasündinud mõistmisvõime avalduks, tuleb välja juurida iha asjade järele.“

Konfutsionismi üks teoseid „Suur Õpetus“ räägibki: et puhastada ja arendada oma isiksust, tuleb vabaneda ihast asjade järele.

Loomi jäljendades
Hua Tuo (2. saj pKr) on arst, kes edendas tervist looduse käest õppides ning lõi viie looma harjutuste kompleksi, milles jäljendatakse tiigri, hirve, karu, ahvi ja haigru liikumist. Ta on lausunud:

Voolav vesi on värske, seisev roiskub. Regulaarne harjutamine säilitab hea tervise ja hoiab haigused eemal. Järjepidev võimlemine soodustab vere ja energia ringkäiku ning hoiab nõnda keha ülimalt erksa.

Loomade harjutused on väga loomulikud, lapsed hakkavad neid nähes liigutusi kohe hoogsalt kaasa tegema, see meeldib neile ja pakub lusti. Harjutuste eesmärgiks on saavutada täielik keskendumine tegevusele:

“Kui ma seisan, siis ma seisan. Kui ma kõnnin, siis ma kõnnin. Kui ma istun, siis ma istun. Kui ma söön, siis ma söön. Kui ma räägin, siis ma räägin,” rääkis asja näitlikustamiseks õpetaja. “Vahe on selles, et kui teie istute, siis te juba seisate. Kui te seisate, siis te juba jooksete. Kui te jooksete, siis olete juba eesmärgile jõudnud.”

Budism on Hiinasse ja Jaapanisse tulnud Indiast. Selle tõi sinna poollegendaarne rändmunk, misjonär Bodhidharma 6. saj pKr. Ta oli chan-koolkonna (meil tuntud kui zen-budism) rajaja ja esimene patriarh.

Buddha tähendab õpetajanime virgunu, valgustunu, mis anti India vürstile Šakjamunile, kui ta 35-aastaselt jõudis sisemise virgumiseni, hakkas õpetama ning lõi oma kerjusmunkade koguduse. Virgumine tähendab teadvuse kõrgeima seisundi saavutamist, tähistab inimest, kelle meel on täiesti virge ja puhas, kuna sealt on kõrvaldatud kõik meeleplekid. Selline inimene on vabanenud sansaarast (alguseta tiirlemine ümbersündide ahelas vastavalt karma seadustele) ja jõudnud nirvaanasse (teadvuse seisund, mis vabastab ümbersündidest).

Lõpetuseks üks iseloomulik zen-lugu. Meiji ajajärgu (1868-1912) jaapanlasest õpetaja Nan-in võttis kord vastu ülikooli professorit, kes oli tulnud temalt mõtluse kohta küsima. Nan-in pakkus teed. Ta valas teed, kuni külalise tass täis sai, kuid jätkas ikkagi valamist. Professor vaatas, kuidas tee voolab üle tassi serva ja ei suutnud vaikida: "Miks te valate, tass on ju täis ja ajab üle." "Nagu tass," ütles Nan-in, "nii oled ka sina täis oma isiklikke seisukohti ja arvamusi. Kuidas saan ma sulle näidata mõtlust, kui sa ei ole oma tassi tühjendanud."


2/24/2008

Elamus.

Suvetaevasse koguneb igavaid pilvi
sinu kõrval ärgata siiski on hea
päikeselaigus näen lehviva kardina varju
peeglisse vaatan ja loodan, täna mul veab

Märkan su valgele linale tikitud märki
punase niidiga L - see tähendab sind
kõikjal me ümber äkki on rahutus mingi
aknale istub korraks üks ehmatand lind

Suvetaevasse koguneb igavaid pilvi
sinu kõrval ärgata siiski on hea
päikeselaigus näen lehviva kardina varju
peeglisse vaatan ja loodan, täna mul veab

Kõik, mida teinud, keegi teinud on ammu
uus aga alati käänaku taga on ees
kellegi käed on viinud viletsa varju
kellegi käed on andnud janusel' vee

Suvetaevasse koguneb igavaid pilvi
sinu kõrval ärgata siiski on hea
päikeselaigus näen lehviva kardina varju
peeglisse vaatan ja loodan,
täna mul, täna mul, täna mul,
täna mul, täna mul veab.





See talv on olnud üks veidi eesti suve moodi. Võibolla on selles vihje, et me laseks oma südametesse sooja sisse. Aga mine tea.

Viimasel ajal on olnud mingiks üldiseks teemaks suitsetamise mahajätmine. Tuli välja ka natuke. Aga mitte piisavalt. Harjumustel on väga suur jõud. Mõtlesin, et jätaks hoopis armastamise maha, aga no ei tule välja. Pidev kinnihoidmise tunne, sest tegelikult on isegi hea. Mine tea, kui millestki loobun, äkki läheb jälle halvemaks. Mõlemat pidi on lõppsuund teadmata, kuigi lootusesegane.

Leia mind üles.

2/20/2008

Parem rohkem kui vähem.

tangles ütles:
tere, mati. kes sa oled?
Mati ütles:
tere,minul on kõva munn,tahad saada orgasmi

Selline huvitav vestlus siis. Suht mittenaljakas, sest ma ei tea, kust võis keegi sellistel eesmärkidel mu aadressi saada. Ups.



Aga nädalavahetus oli hea. Algas juba reedel, kui ma endal ise kipsi maha võtsin, sest valutasid kõik kohad peale haige jala. Nii mõnelgi hetkel maakodus olles tundsin, et olen endas tugevama külje leidnud või vähemalt nupu millega seda teatud nõrkust vähendada.

Hirm on ikka veel vahelduva eduga. See kõikehõlmav hirm, et ma ei jõuagi kuhugile ja et praegu ongi nii hea, kui see saab olema. Ehk siis mitte piisavalt. Vahel veidi vaibub, aga siis tuleb tagasi vähemaks ajaks, aga veel suuremana. Tegelt ma väliselt suudan vist isegi täitsa normaalse inimese mulje jätta.

Aga see pole raske.

2/14/2008

κοσμος (kosmos) meaning "order, decency"

selline huvitav fakt ka

Two feet on the ground.

Jälle üks horoskoop, milles ei saa pettuda.

"Dear Laura, this is your horoscope for Thursday, February 14th:

Scorpio,
You will go back into normality feeling a little bit tired, so treat yourself to long periods of relaxation, especially at work. In Love, you will be dreamy and your partner will not disappoint you. Tip: keep both feet firmly on the ground."

Niisiis, esiteks ei ole miski normaalne, ka mitte minu reaktsioon praegusele. Naljakas on ja kuidagi kerge. Välja arvatud mu väsimust kirjeldav mu parem jalg, mis saab kogu koormuse endale.

Tööl ma ei käi, sest mul on puhkus. Partnerit mul pole ja armastus on tõesti unistus. Aga kõige lahedam soovitus on hoida mõlemat jalga tugevalt maas, sest hetkel on käsil mu elu esimene kipsikogemus.

Kõige lihtsam on öelda, et ma jäin ülekäigurajal jalgapidi auto alla, sest nii see oli. Õnneks oli sellel autol head amordid ja väga suuri kahjustusi polnud, kuigi tonn veeres üle mu hüppeliigese. Ühesõnaga murdu pole, ainult kompressioon ja nahk on veits maas. Arst arvas, et kõige targem on kipsistada. Mul oli pidevalt suht naljakas ja endiselt sedasi. Aga kahjutunne on teksade rebenemise pärast ja et reedel jääb Põltsamaal kontsert andmata (minul, koor ikka esineb). Ohjah. Selline vahepala siis...





Pidage mind ikka sõbrapäeva puhul meeles ja tooge kommi ja kallistage ka :) Või noh mina teid pean. Aitäh :)

Ja kõigile sjuupertuuper sõbrapäeva. "Ei kommertsile!" ja "Jaa kallidele!". Kallistan soojalt.

2/08/2008

I want to live a dream not to see it at nights.

Mingi melanhoolne lauluke vallandas minus igatsuskuradi ja nüüd ta torgib oma sarvedega otse kõige ebamugavamast kohast. Pea valutab ja kurbus ka tuikab.

Tahaksin olla endast kõrgemal.


2/05/2008

The truth.



In order to live free and happily you must sacrifice boredom. It is not always an easy sacrifice.

Our soulmate is the one who makes life come to life.

The best way to pay for a lovely moment is to enjoy it.

What the caterpillar calls the end of the world, the Master calls the butterfly.


Richard Bach


As you get older it is harder to have heroes, but it is sort of necessary.

Happiness in intelligent people is the rarest thing I know.

I love sleep. My life has the tendency to fall apart when I'm awake, you know?


Ernest Hemingway


We have to start teaching ourselves not to be afraid.

William Faulkner


The only pain in pleasure is the pleasure of the pain.

The truth is, laughter always sounds more perfect than weeping. Laughter flows in a violent riff and is effortlessly melodic. Weeping is often fought, choked, half strangled, or surrendered to with humiliation.


Anne Rice

2/03/2008

Superstaarid!?


Mul on täiega häbi.

Mitte, et ma ise seal käinud oleks.

Lihtsalt vaatan telekast neid "supelstaare" ja häbi tuleb koos kinniste silmade ja kõrvadel kätega.

Oioioi.

2/01/2008

Diplomeeritud.


Sugulased läksid just ära, nii hea vaikne on, ajus ja mujal :D

Autopiloot on tegelikult nii sisse programmeeritud, et nagu ei saagi enam aru, kui mingid muutused toimuvad.

Tegelikult on kergem, et see kõik on möödas. Nüüd võin jalad seinale visata, veel kaks korda Viljandis enne oma elu esimest väljateenitud puhkust. Veidi üle 2 nädala, kus mul ei ole ühtegi kohustust peale koori. Tegelt koor pole kohustus.

Aga sõbrad on mul armsad ja head-head, you'll be always in my hea(rt)d :)

1/31/2008

Huvitav, kas praegu on sellepärast selline, nagu on, et ma eile oma uued kingad laua peale panin?

1/29/2008

Magic.

Enam ei soovi,
et ta lendleks mu poole.
Soovin, et poleks iial
seda tähte näinudki.


Meenus üks vana luuletus, nii vana, et enam ei mäleta, kas minu kirjutatud või kellegi teise käes näpsatud. Tundus sobivat praegusesse meeleolusse. Nii tühi on olla. Või siis poolik.



Nüüd kui kool ka läbi on ei ole mul enam sellega seotud probleeme, mis võimaldaks mitte olulisele mõelda. Kurat, asi on ikka väga halb, kui juba tükk aega olen oma tähelepanu kõrvale juhtinud, et mitte haiget saada. Seda valusam praegu. Ma ei saa endast piisavalt anda, sest tundub, et ma ei saa midagi vastu. Palun endalt andeks. Aitäh.

1/21/2008

A little person under the walnut tree.

Once there was a great storm,
Pushed my head beneath the waves,
I was gone.

Underneath the walnut tree,
Where you said you'd wait for me,
And I waited a long, long time

I waited a long, long time,
I waited a long, long time,
I waited a long, long time,
I waited a long, long time.

Why, why do I come here?
Seeking out the memories I hold in,
'Cause you put your spell on me,
Made me live in memory,
And im frozen in just the wrong time.

I waited a long, long time,
I waited a long, long time,
I waited a long, long time,
I waited a long, long time.


Keane.





Here it goes again. Ja siit tulebki jälle see tunne, mis ei lase mul enda sõnu kasutada enda järjekorras. Kõik, mida minust targemad ja tundelisemad on öelnud, tundub paremini sellesse olemisse sobivat. Kirjeldamaks. Puuuhhhh. Tahaks jõudu, mis sunniks mind ennast sellest kangestusest ära liigutama. Tahaks ära. Tahaks mitte enam oodata, sest ootamatu ootamine on see, mis mind tühjaks imeb. Rääkimata kahetsusest ja südamevalust, millest esimene on mõttetu ja teine imevat samuti ajapikku tühjaks, nagu Joe ütles ("Sadama võim"). Ja veel, et tänapäeval võtavad kõik rahusteid, sest nad ei tea enam, kes nad on. Võibolla olekski see variant. Ma ei tea enam kes ma olen. Seest vaakumini tühi? The little person lost in the waves under the walnut tree. I won't wait anymore. Pssht!

1/18/2008


Üks kuulus ja veidi purjakil arhitekt soovis ühes kesklinna müügiasutuses õlut ostes kõva häälega head kevadet. Seda, mille tulekuni minevat aega, aga ta pidavat ikka tulema. Müüja krimpsutas selle peale nina ja pööritas silmi. Mina naeratasin mõeldes.

Jäin mõtlema, et inimesed tajuvad kõike ikka nii erinevalt. Eelarvamused ja piiratud vaateväljad. Siis on veel need, kes on avatud võimalustele, või vähemalt arvavad seda. Aga eelarvamused jäävad, sest nad on juba nii juurdunud.

Mitte uskuda purjus inimesi. Ka mitte siis, kui nad naeratavad soojalt. Aga kevad ju tuleb. Võibolla isegi rutem, kui tundub. Päikest.

1/14/2008


Kord juba jõudnud selle mõtteni ei suuda ma ennast uskuda. Kuidas ikka veel on liiga tihti küsimuseks "mida ma pean saama, et olla õnnelik?", kui ma tean, et õige oleks küsida "milline ma peaks olema, et olla õnnelik". Selline mälupuudulikkus küll selle viimase küsimuse vastuste alla ei käi. Aga eks mul on veel õppida...

1/10/2008


I find it kind of funny, I find it kind of sad - the dreams in which I'm dying are the best I've ever had.

Ma ei oska enam olla eraldi õnnelik või eraldi õnnetu. Nad tulevad alati koos. Märksõnaks "koos".

Kurb, et me oskame ennast alati pilve pealt maha tuua. Negatiivsed mõtted ja täitumatud lootused, mis elavad nagu mustad halod heade asjad peakohal. Nii ei tulegi elu nautimisest midagi välja, sest alati on midagi, mis on ihaldatav ja kättesaamatu. Nii kurb. Aga samas hea ka, sest muidu poleks mingit progressi.

Olengi liiga kauaks samasse käkki pidama jäänud. Mu elu keskpunkti. Käkk.

Hit the road, Jack, something beautiful will come your way. Jne.

Almastan. Mitte karmilt nagu armastamine, aga just almastamine, niiviisi nummilt.

10/09/2007

M C S





Nojah, noh :)

9/12/2007

"Raske on lühike olla, jalad väsivad ära!"



Ehk siis, selge õppetund sellest, et pikk inimene ei pea mitte ennast langetama samale tasapinnale, kui lühike.

Olen liiga palju elulisi õppetunde saanud viimaste kuude jooksul, et on kadunud isegi soov seda kõike üles kirjutada, nii ehk naa mõtlen pidevalt ja on siis seda kõike veel mustvalgel vaja näha?

Ööd muutuvad pimedamaks ja üksikumaks. Nagu ühe kontserdi kuulutus: Mr. X - Live and Alone. Jah, ega see üksindus tapa, aga uhke ka vist selle üle olla ei oska. Unistused on hirmu koleda maski taga peidus ja vahel ei oska enam isegi häid asju soovida endale, sest ei tea, kust alata, kas üldse alata, miks alata, kuidas alata. Kellelgi on vastuseid? Ootan.

Vahel isegi need,
kel on alati midagi
öelda vaikivad
ja siis olen täiesti üksi
ei oska endaga
midagi peale hakata

ei ole piisavalt hull
ega piisavalt mees
et olla Alliksaar
võibolla polegi
enam mõtet öelda
peale teda tulgu
või maailmalõpp -
ka see oleks ilus

linn, mis iial ei maga
näib maha magavat
puu otsast langevaid
maailmalõppusid
isegi tähed tõmbasid
teki üle pea
ja andsid alla

ise jäin ootama
et tühik tühistaks enda

varsti
ongi
valge































eks?

8/10/2007

EVERYDAY SACRED (viimane 13. osa)

Nagu Loesje postkaart ütleb - I hate when a book ends, so I start from the end.

Mulle endale on vaja seda raamatut siia. Võibolla kuskile mujale tõstmine tuleb tulevikus. Autor on Sue Bender ja ma alustan viimasest osast.

SMALL MIRACLES

Allow - For The Possibilities

"Maybe I wrote Everyday Sacred to learn more about miracles," I said in the prologue.

I wanted a big miracle, one that would last, but one of the characteristics of a big mirale, the kind I had hoped for, is "it's sudden appearance and disappearance within the natural order." Instead, to my surprise, I began to discover the power of small things.

A friend made a pilgrimage to India. She saw many holy places, but her favourite was a mound made up of little pebbles, not one of them beautiful or exotic. For hundreds of years pilgrims had come to this site and each placed a tiny stone offering on the mound. The accumulation of these little stones became a "sacred" place.

I saw those little stones as stepping stones.

Stepping stones toward a new way of seeing.


Small changes in behavior, attitude, feelings, can, like the little pebbles, add up to another kind of miracle. Small miracles do build up and they can last.

When I stopped waiting for something "significant" to happen, and instead began noticing what was happening, not what I wished was happening, a series of small miracles occurred.

When I first began to trust what I was doing even when it didn't seem to make sense, when I understood that what I was doing was seeking, then what I was seeking was shown to me.

People knocked on my door and said, "Would you like this?" Chance occurrences, unexpected meetings made me feel I was not alone.

When I trusted I was doing something of value, goals and timetables had a way of taking care of themselves.

Jung called them "meaningful coincidences." Peter, a Swiss friend, described the German word zufall, which roughly translates as "to fall into." "Something falls to you," he said, "not as something you caused, but a coincidence you are ready to accept and absorb in your life." I realized he was describing serendipity. I notice these moments come when I'm not demanding or insistent that they come.

Today, stapled on a telephone pole crowded with other posters, I saw:

"Allow - for the possibilities."



Sweat Lodge

I am a "fear type" who doesn't look afraid.

In the past, my strategy has been to avoid fear or other strong feelings that make me uncomfortable, using whatever strategy I can think of. Usually I just try to keep busy.

I was about to leave Berkeley for a month, when a friend asked if I wantd to come o a sweat lodge that saturday. The timing wasn't good and I didn't know much about the ceremony, but I had a romantic image of heat, American Indian wisdom, wholeness - and a chance to bless my journey.

My friend, who had participated in the sweat lodge ceremony many times, assured me the people were sympathetic. The rural Sonoma county setting had the spare vastness of a New Mexico landscape. The ceremony would be conducted by a Lakota Sioux woman.

One at a time, the twelve of us crouched to get through a small flap in the canvas door and entered a tepee-like structure. Where I sat cross-legged on the earthen floor, my head practically touched the ceiling of the tent. The twelve of us formed a circle around a large fire pit. Very slowly a woman began carrying in lava rocks on something that looked like an elongated pizza carrier, placing each one of them carefull in the center of the fire pit.

While she was ddoing this there was a bit of chanting and a few instructions, and then the leader told us that if we chose to leave at any point of the ceremony, we would not be allowed to return.

Feeling rather pleased with myself that at sixty I was willing, even eager, to take on an unexpected adventure, something quite foreign to anything I had ever done, I sat there, calm, anticipating an interesting "event". When the last of the twenty-eight coals was placed in the pit, the woman left, closing the flap of the door behind her.

Total darkness.

Water poured on the rocks created a whoosh of furious steam heat. Heat permeating every air space. I love steam baths, so I had looked forward to this part of the ritual. It took only four minutes for me to be afraid.

Very afraid.

My friend had suggested that if it got too hot, I could lie down on the earthen floor. I tried that but it made no difference. I tried poking my fingers under a tiny opening at the bottom of the tent, hoping that would relieve my growing anxiety, but nothing worked.

This fear wasn't attached to any thoughts exept how I was going to survive.

The last thought I had was that if I managed to get out I wouldn't be hard on myself. I had done the best I could. Then, no thoughts. Only fear. Raw, palpable, free-floating fear in every cell - and darkness.

Too paralyzed, or too civilized, to yell "let me out," I was half aware of people talking with great feeling, telling what had brought them here. Each asked for guidance and a blessing from the leader, and the power she represented.

My own civilized notion of why I was here was gone. I had thought it was to aska a blessing for my journe and for the book I was writing, but now, lying on the ground, my heart pounding so hard I thought it might explode. I didn't think I was even in a condition to speak. My friend, sitting next to me, spoke, in a firm voice I had never heard her use before.

When it was my turn I hear my self´, in a quiet, slow, tiny, soft, voice say,

"I am bery afraid. I'm not sure I can stay. I am very, very frightened."

"Come and sit next to me," said the leader, who was sitting next to the exit door. She spoke some wise words, none of which I can remember now, as I crawled halfway around the circle to where she ws, feeling at the time it was the most natural of things to be doing. I lay down very still, still needing the security of the cooler ground for support.

Someone put a steady hand on my leg - and that hand stayed there, not moving, for the rest of the ritual. In the darkness I never saw who that person was. That steady hand, of a man or a woman, I never learned who it was, was a freat help.

Time passed.

The enormity of the fear began to diminish.

More chanting, a long wooden pipe handed from person to person, prayers, and the ceremony was over. The fear began to be bearable. I stepped outside and the night air was cool and welcoming.

I felt calm.

Having no place to hide, I had felt my fear and the "fear cracked open."

A giant weight had lifted off my shoulders. A huge chunk of fear I had carried just below the surface for a long time had been dislodged. Whether this fear had anything to do with my harsh judge, I didn't know, but sudeenly I felt like I was travelling through life with a lighter knapsack.

Recently I read a description of a sweat lodge: "You will probably die during the ceremony," the Indian leader had said. "And today is, after all, a good day to die." That did not sound overly dramatic to me. If anyone had warned my about what might happen during the sweat lodge ceremony, I wouldn't have taken the risk.

I saw a curious relationship; the more I was able to stay with, not move away from, uncomfortable feelings, the more I was also able to feel happy and alive.

Remembering how calm I felt when I stepped out into the night air after being in the sweat lodge, I now know I don't have to wait for an exotic ceremony to turn toward, rather than away from, difficult feelings.

I have a chance almost any day.

7/18/2007

Peaaegu täiuslik.


Ja nüüd ma siis kartsin.

Seda helendavat linna, mis tundus justkui mu jalge ees lömitavat. Lihtsalt lamas oma ülbes üleolekus allpool neid puudelatvu, mille kohal ma öist sigaretti pahvisin ja mõttes jalgu kõlgutasin.

Hirmus oli talle selga pöörata. (Üksindus tuleb just kõige ootamatutel hetkedel.)

Eriti, kui mu lohutavasse pimedusse saabus valgust täis lift, millesse pidin astuma.

Ma ei teadnud, mida see pime linn mu seljataga teeb.

Kartsin väga seda armastust, mis mõnes sumedas toas on. On olemas.

Et keegi on õnnelik.

Sest isegi kuud ei olnud.

Polnud ka kellegi varrukast kinni võtta. Julgustuseks.

Isegi kiljatada ei julgenud.

Argpüks.

Peaaegu täiuslik.

7/15/2007

7/08/2007

Kas tunneksid mind ära teiste valgete liblikate seast?



1. Usun siiralt, naiivselt ja ümberveenmatult, et kõik juhtub põhjusega. Ma ei tea kunagi, kust alustada ja millega, aga ka teadmatus on siiani kuskile (!) välja viinud.

2. Kardan inimesi. Isegi kui üritan mitte. Nad suudavad üpris lihtsalt mulle lähedale pääseda ja seda ära kasutada, haiget teha.

3. Olen esteet. Haiglaselt, boheemlaslikult ja kitšilt. Nii palju oleneb (välja)nägemisest. Vahel näen isegi ette.

4. Ei taha kaotada võimet naeratada, naerda. Seega teen seda võimalikult tihti, et olla kindel, et ikka veel oskan.

5. Vihastan paar korda aastas ja siis nii, et silme eest must ja kõik asjad lendavad, olen üheaegselt raevunud enda ja kogu inimkonna pihta. Nendel hetkedel ei tasu mu silme alla sattuda.

6. Ma ei taha igavesti elada. Küll aga piisavalt huvitavalt ja seega üritan mitte omada eelarvamusi inimeste, tegevuste, kohtade suhtes. Olen palju üllatusi kogenud.

7. ... (alati peab midagi saladuseks ka jääma ;))

6/26/2007



Tegelikult
ei ole midagi hirmutavamat
kui oskamatus
maailmale naeratada

seda tõeliselt mõelda
ilma kõigi nende pisarateta
mis kunagi on nutetud
ilma valuta mälus
kipitavast igatsusest
mis igatseb tegelikult
et teda enda huvides
ära ei kasutaks

madalamate eesmärkide nimel

unustada ei tohi
andestama peab
isegi, kui kõik on muutunud
ja keegi on
rohkem katki kui teine
ja keegi on
ükskõiksem kui enne

naerata palun
naerata
sest elu on
seda irooniat väärt

6/22/2007

Don't worry, be happy!*




There's nothing more to say. I don't want to commit.

_________________________________________
*Armastan Bobby't selle laulu eest igavesti

6/16/2007

Inimesed, te olete pimedad!



Jah, just, te lihtsalt ei näe, mis toimub. Te ei saa kellestki aru, välja arvatud juhul, kui need teised olete te ise. Fakin' egoism ja vaatan-ainult-oma-mätta-otsast. Kui te ise oleksite kõiksus, siis te mõistaks, aga ei ole. Niisiis, kuna midagi on valesti, siis peaks vähemalt üritama.

Mina ei kavatse enam vait olla. Mina-mina-mina! Vähemalt ma pole vait ja ei teeskle, et kõik on korras.

Aga ma ei näe. Ma näen, mis toimub, aga kellegi üritust pole veel kohanud. Peeglisse vaatamine ei too sellele kõigele lahendust. Te lihtsalt ootate, mis elu kandikul ette kannab ja siis pole rahul, sest te ju andsite endast kõik, püsimaks täpselt samas kohas, et elu ikka kindlasti teid üles leiaks. Totaalne mõttetus. Ja alati on ju kedagi teist süüdistada. Alati on keegi, kellel on väike pind. Aga enamusel on palgid. Ja need pindudega tüübid saavad palkide eest ka. Mina lähen järjest rohkem vihale - hoidke alt, kui ma ükskord päriselt vihastan. Siis jõuab see kuradisillal oodatud kurat lõpuks kohale, ainult et teisel kujul, kui te ootaks.

Selle viha kogunemise vastu ei aita ka kurbus ja hirm, mida ma enda sees märganud olen viimasel ajal. Need mõlemad on seotud sama teemaga, mis vihagi, aga nad on... õrnad ja jõuetud. Mida õrnemaks ja jõuetumaks jään, seda enam ma ei näita seda välja. Bitching-bitching, onetwothree! Et nüüd te siis teate. Või siis mitte. Ega ma ei ootagi enam, et mingid positiivsed nähtused antud teemas juhtuks. Vähemalt ma olen natuke enda seest välja saanud. Hämades. Aga kui te vähegi arukad olete, siis te saate aru, kes te täpselt olete ja mida te valesti teete. Ma väga loodan.





Minu jaoks on kaks teed. Esiteks, ma ei mängi teiega, niikaua, kui teie ei mängi minuga. Ja teiseks, muutun järjest vihasemaks ja kui see kulmineerub, siis peale seda on mul teist väga ükskõik. Tegelikult ka. Sest viha ei meeldi mulle ja ma ei pea veetma aega inimestega, kes mind vihastavad. Urr! Punkt.

5/31/2007

Vähe aega paljudeks asjadeks.

Kukkusin eile magama veidi peale kahte. Enne äravajumist mäletan, et kell oli 2.05. Ärkasin puhanuna ja olin unes kogenud pikka sündmustejada. Kell oli 2.20.

Oleks kogu elu nii.

4/14/2007

Põrgu ON teised inimesed. What a wicked game.




The world was on fire and no one could save me but you.
It's strange what desire will make foolish people do.
I never dreamed that I'd meet somebody like you.
And I never dreamed that I knew somebody like you.

No, I don't want to fall in love. (This world is only gonna break your heart)
No, I don't want to fall in love. (This world is only gonna break your heart)
With you. With you. (This world is only gonna break your heart)

What a wicked game to play, to make me feel this way.
What a wicked thing to do, to let me dream of you.
What a wicked thing to say, you never felt this way.
What a wicked thing to do, to make me dream of you and,

I want to fall in love. (This world is only gonna break your heart)
No, I want to fall in love. (This world is only gonna break your heart)
With you.

The world was on fire and no one could save me but you.
It's strange what desire will make foolish people do.
I never dreamed that I'd love somebody like you.
And I never dreamed that I'd loose somebody like you no,

No, I want to fall in love. (This world is only gonna break your heart)
No, I want to fall in love. (This world is only gonna break your heart)
With you. (This world is only gonna break your heart)
With you. (This world is only gonna break your heart)
No, I... (This world is only gonna break your heart)
(This world is only gonna break your heart)

Nobody loves no one.

3/14/2007

"I chase my vinyl dreams to boogie wonderland"




Dance boogie wonderland
Dance boogie wonderland
Midnight creeps so slowly into hearts,
Of men who need more than they get
Daylight deals a bad hand,
To a woman that has laid to many bets

The mirror stares you in the face and says
Baby, uh uh it dont work
You say your prayers through you dont care
You dance and shake the hurt
Dance boogie wonderland
Dance boogie wonderland

Sound fly through the night
I chase my vinyl dreams to boogie wonderland
I find romance when I start to dance in boogie wonderland
I find romance when I start to dance in boogie wonderland

All the love in the world cant be gone
All the need to be loved cant be wrong
All the records are playing
And my heart keeps saying
Boogie wonderland, wonderland
Dance boogie wonderland
Dance boogie wonderland

All the love in the world cant be gone
All the need to be loved cant be wrong
All the records are playing
And my heart keeps saying
Boogie wonderland, wonderland
Dance boogie wonderland
Dance boogie wonderland

3/08/2007

Norah Jones - Thinking About You



Yesterday I saw the sun shinin',
And the leaves were fallin' down softly,
My cold hands needed a warm, warm touch,
And I was thinkin' about you.

Here I am lookin' for signs to lead me,
You hold my hand, but do you really need me?
I guess it's time for me to let you go,
But I'll be thinkin' about you,
I'll be thinkin' about you.

When you sail across the ocean waters,
And you reach the other side safely,
Could you smile a little smile for me?
'cause I'll be thinkin' about you,
I'll be thinkin' about you,
I'll be thinkin' about you,
I'll be thinkin' about you...


__________________________________________


Võibolla peaksin ma ütlema midagi rohkemat, kui need laulud, mis siia olen postitanud, aga pole ju mõtet, kui need räägivad enda eest...

2/19/2007

Heart - All I Wanna Do Is Make Love To You




It was a rainy night when he came into sight
Standing by the road
no umbrella
no coat
So I pulled up along side and I offered him a ride
He accepted with a smile so we drove for a while
I didn't ask him his name
this lonely boy in the rain
Fate tell me it's right
is this love at first sight
Please don't make it wrong
just stay for the night

All I wanna do is make love to you
Say you will
You want me too
All I wanna do is make love to you
I've got loving arms to hold on too

So we found this hotel
it was a place I knew well
We made magic that night. Oh
he did everything right
He brought the woman out of me
so many times
easily
And in the morning when he woke all I let him was a note
I told him 'I am the flower you are the seed'
We walked in the garden we planted a tree
Don't try to find me
please don't you dare
Just live in my memory
you 'll always be there

All I wanna do is make love to you
One night of love was all we knew
All I wanna do is make love to you
I've got loving arms to hold on too

Oh
oooh
we made love
Love like strangers
All night long
We made love

Then it happened one day
we came round the same way
You can imagine his surprise when he saw his own eyes
I said 'please
please understand
I'm in love with another man
And what he couldn't give me
was the one little thing you can'

All I wanna do is make love to you
One night of love was all we knew
All I want to do is make love to you
Come on
say you will
you want me too

All I wanna do is make love to you
One night of love was all we knew
All I want to do is make love to you
Say you will
you want me to

All night long
All night long

All night long
All night long.

2/06/2007

Macy Gray - I try



Games, changes and fears
When will they go from here
When will they stop
I belive that fate has brought us here
And we should be together babe
But were not
I play it off, but Im dreaming of you
And Ill try to keep my cool, but Im feenin

I try to say goodbye and I choke
Try to walk away and I stumble
Though I try to hide it, its clear
My world crumbles when you are not here
Goodbye and I choke
I try to walk away and I stumble
Though I try to hide it, its clear
My world crumbles when you are not here

I may appear to be free
But Im just a prisoner of your love
And I may seem all right and smile when you leave
But my smiles are just a front
Just a front, hey
I play it off, but Im dreaming of you
And Ill try to keep my cool, but Im feenin

I try to say goodbye and I choke
Try to walk away and I stumble
Though I try to hide it, its clear
My world crumbles when you are not here
Goodbye and I choke
I try to walk away and I stumble
Though I try to hide it, its clear
My world crumbles when you are not here

Here is my confession
May I be your possession
Boy, I need your touch
Your love, kisses and such
With all my might I try
But this I cant deny
Deny

I play it off, but Im dreaming of you
(but Im dreaming of you babe)
And Ill keep my cool, but Im feenin

I try to say goodbye and I choke (yeah)
Try to walk away and I stumble
Though I try to hide, its clear
My world crumbles when you are not near
(when you are not near aahh)
Goodbye and I choke (yeah, yeah, yeah)
I try to walk away and I stumble (hey, hey, hey)
Though I try to hide it, its clear (say it lord)
My world crumbles when you are not here

Goodbye and I choke (Im choking)
I try to walk away and I stumbe
Though I try to hide it, its clear
My world crumbles when you are not near
(when you are not near, yeah, yeah yeah)
Yeah, yeah..

1/15/2007

Remont.



Jah, see on see, mida paljud asjad ja ka inimesed vajavad.

Asjadega on muidugi lihtne - paned uue krohvi peale, võibolla vahetad tapeedi välja, mõnikord peab ka midagi lõhkuma, et parandused parema al(g)use saaks. Kindlasti tuleb millestki loobuda, aga teadmine, et asemele saab uus ja parem, teeb kõik kergemaks. Ja nii käibki.

Mitte inimestega though, neil käib asi teisiti. Halvad ja vanad omadused on ometigi liiga visad kaduma. Käitumismallid. Mõtlemine. Eelarvamused. Hirm. See on see, mis püsib, remondita. Ja sellest hoitakse kümne küünega kinni.

Ammusest ajast kummitab üks aforism: "Täiuslikkus saavutatakse, mitte kui pole enam midagi lisada, vaid kui pole enam midagi ära võtta". Kui kohutav! Loobuda kõigest täiuslikkuse nimel? Pigem ahmime kõike, mis käeulatuses on. Peaksime rohkem ära andma, elama. Aga see on inimloomusega vastuolus ja nii läheme täpselt samamoodi edasi, et mitte öelda - tagasi.

Ja kes olen mina seda rääkimaks? Kes oled sina seda lugemaks? Kas ma üldse olen? Ja sina?

Me oleme ära hirmutatud. Kardame muutuda. Kardan. Kardad. Ja üldse, meie hirmud on eneselegi märkamatult nii suured, et kaob inimlikkus, nagu ütleb Bertrand Russell: 'Neither a man nor a crowd nor a nation can be trusted to act humanely or to think sanely under the influence of a great fear.'

Ja Hirm elab edasi ka peale meid, kui remonti ei tehta.

1/03/2007

It's all in our heads.



Meist jäi päiksest
närit' pilvede ja
vihmast liiga halli
hämarduva õhtu sisse
õhku palju pilvi
(suitsetame igavusest,
või kuna teadjad
lihtsalt teevad nii)
pahvakuid ja klirinat
ent tassidel on ikka
kõrvad küljes
põhjas kohvitilk,
elule üks liiga
selge pilk...