2/14/2008

Two feet on the ground.

Jälle üks horoskoop, milles ei saa pettuda.

"Dear Laura, this is your horoscope for Thursday, February 14th:

Scorpio,
You will go back into normality feeling a little bit tired, so treat yourself to long periods of relaxation, especially at work. In Love, you will be dreamy and your partner will not disappoint you. Tip: keep both feet firmly on the ground."

Niisiis, esiteks ei ole miski normaalne, ka mitte minu reaktsioon praegusele. Naljakas on ja kuidagi kerge. Välja arvatud mu väsimust kirjeldav mu parem jalg, mis saab kogu koormuse endale.

Tööl ma ei käi, sest mul on puhkus. Partnerit mul pole ja armastus on tõesti unistus. Aga kõige lahedam soovitus on hoida mõlemat jalga tugevalt maas, sest hetkel on käsil mu elu esimene kipsikogemus.

Kõige lihtsam on öelda, et ma jäin ülekäigurajal jalgapidi auto alla, sest nii see oli. Õnneks oli sellel autol head amordid ja väga suuri kahjustusi polnud, kuigi tonn veeres üle mu hüppeliigese. Ühesõnaga murdu pole, ainult kompressioon ja nahk on veits maas. Arst arvas, et kõige targem on kipsistada. Mul oli pidevalt suht naljakas ja endiselt sedasi. Aga kahjutunne on teksade rebenemise pärast ja et reedel jääb Põltsamaal kontsert andmata (minul, koor ikka esineb). Ohjah. Selline vahepala siis...





Pidage mind ikka sõbrapäeva puhul meeles ja tooge kommi ja kallistage ka :) Või noh mina teid pean. Aitäh :)

Ja kõigile sjuupertuuper sõbrapäeva. "Ei kommertsile!" ja "Jaa kallidele!". Kallistan soojalt.

2/08/2008

I want to live a dream not to see it at nights.

Mingi melanhoolne lauluke vallandas minus igatsuskuradi ja nüüd ta torgib oma sarvedega otse kõige ebamugavamast kohast. Pea valutab ja kurbus ka tuikab.

Tahaksin olla endast kõrgemal.


2/05/2008

The truth.



In order to live free and happily you must sacrifice boredom. It is not always an easy sacrifice.

Our soulmate is the one who makes life come to life.

The best way to pay for a lovely moment is to enjoy it.

What the caterpillar calls the end of the world, the Master calls the butterfly.


Richard Bach


As you get older it is harder to have heroes, but it is sort of necessary.

Happiness in intelligent people is the rarest thing I know.

I love sleep. My life has the tendency to fall apart when I'm awake, you know?


Ernest Hemingway


We have to start teaching ourselves not to be afraid.

William Faulkner


The only pain in pleasure is the pleasure of the pain.

The truth is, laughter always sounds more perfect than weeping. Laughter flows in a violent riff and is effortlessly melodic. Weeping is often fought, choked, half strangled, or surrendered to with humiliation.


Anne Rice

2/03/2008

Superstaarid!?


Mul on täiega häbi.

Mitte, et ma ise seal käinud oleks.

Lihtsalt vaatan telekast neid "supelstaare" ja häbi tuleb koos kinniste silmade ja kõrvadel kätega.

Oioioi.

2/01/2008

Diplomeeritud.


Sugulased läksid just ära, nii hea vaikne on, ajus ja mujal :D

Autopiloot on tegelikult nii sisse programmeeritud, et nagu ei saagi enam aru, kui mingid muutused toimuvad.

Tegelikult on kergem, et see kõik on möödas. Nüüd võin jalad seinale visata, veel kaks korda Viljandis enne oma elu esimest väljateenitud puhkust. Veidi üle 2 nädala, kus mul ei ole ühtegi kohustust peale koori. Tegelt koor pole kohustus.

Aga sõbrad on mul armsad ja head-head, you'll be always in my hea(rt)d :)

1/31/2008

Huvitav, kas praegu on sellepärast selline, nagu on, et ma eile oma uued kingad laua peale panin?

1/29/2008

Magic.

Enam ei soovi,
et ta lendleks mu poole.
Soovin, et poleks iial
seda tähte näinudki.


Meenus üks vana luuletus, nii vana, et enam ei mäleta, kas minu kirjutatud või kellegi teise käes näpsatud. Tundus sobivat praegusesse meeleolusse. Nii tühi on olla. Või siis poolik.



Nüüd kui kool ka läbi on ei ole mul enam sellega seotud probleeme, mis võimaldaks mitte olulisele mõelda. Kurat, asi on ikka väga halb, kui juba tükk aega olen oma tähelepanu kõrvale juhtinud, et mitte haiget saada. Seda valusam praegu. Ma ei saa endast piisavalt anda, sest tundub, et ma ei saa midagi vastu. Palun endalt andeks. Aitäh.

1/21/2008

A little person under the walnut tree.

Once there was a great storm,
Pushed my head beneath the waves,
I was gone.

Underneath the walnut tree,
Where you said you'd wait for me,
And I waited a long, long time

I waited a long, long time,
I waited a long, long time,
I waited a long, long time,
I waited a long, long time.

Why, why do I come here?
Seeking out the memories I hold in,
'Cause you put your spell on me,
Made me live in memory,
And im frozen in just the wrong time.

I waited a long, long time,
I waited a long, long time,
I waited a long, long time,
I waited a long, long time.


Keane.





Here it goes again. Ja siit tulebki jälle see tunne, mis ei lase mul enda sõnu kasutada enda järjekorras. Kõik, mida minust targemad ja tundelisemad on öelnud, tundub paremini sellesse olemisse sobivat. Kirjeldamaks. Puuuhhhh. Tahaks jõudu, mis sunniks mind ennast sellest kangestusest ära liigutama. Tahaks ära. Tahaks mitte enam oodata, sest ootamatu ootamine on see, mis mind tühjaks imeb. Rääkimata kahetsusest ja südamevalust, millest esimene on mõttetu ja teine imevat samuti ajapikku tühjaks, nagu Joe ütles ("Sadama võim"). Ja veel, et tänapäeval võtavad kõik rahusteid, sest nad ei tea enam, kes nad on. Võibolla olekski see variant. Ma ei tea enam kes ma olen. Seest vaakumini tühi? The little person lost in the waves under the walnut tree. I won't wait anymore. Pssht!

1/18/2008


Üks kuulus ja veidi purjakil arhitekt soovis ühes kesklinna müügiasutuses õlut ostes kõva häälega head kevadet. Seda, mille tulekuni minevat aega, aga ta pidavat ikka tulema. Müüja krimpsutas selle peale nina ja pööritas silmi. Mina naeratasin mõeldes.

Jäin mõtlema, et inimesed tajuvad kõike ikka nii erinevalt. Eelarvamused ja piiratud vaateväljad. Siis on veel need, kes on avatud võimalustele, või vähemalt arvavad seda. Aga eelarvamused jäävad, sest nad on juba nii juurdunud.

Mitte uskuda purjus inimesi. Ka mitte siis, kui nad naeratavad soojalt. Aga kevad ju tuleb. Võibolla isegi rutem, kui tundub. Päikest.

1/14/2008


Kord juba jõudnud selle mõtteni ei suuda ma ennast uskuda. Kuidas ikka veel on liiga tihti küsimuseks "mida ma pean saama, et olla õnnelik?", kui ma tean, et õige oleks küsida "milline ma peaks olema, et olla õnnelik". Selline mälupuudulikkus küll selle viimase küsimuse vastuste alla ei käi. Aga eks mul on veel õppida...

1/10/2008


I find it kind of funny, I find it kind of sad - the dreams in which I'm dying are the best I've ever had.

Ma ei oska enam olla eraldi õnnelik või eraldi õnnetu. Nad tulevad alati koos. Märksõnaks "koos".

Kurb, et me oskame ennast alati pilve pealt maha tuua. Negatiivsed mõtted ja täitumatud lootused, mis elavad nagu mustad halod heade asjad peakohal. Nii ei tulegi elu nautimisest midagi välja, sest alati on midagi, mis on ihaldatav ja kättesaamatu. Nii kurb. Aga samas hea ka, sest muidu poleks mingit progressi.

Olengi liiga kauaks samasse käkki pidama jäänud. Mu elu keskpunkti. Käkk.

Hit the road, Jack, something beautiful will come your way. Jne.

Almastan. Mitte karmilt nagu armastamine, aga just almastamine, niiviisi nummilt.

10/09/2007

M C S





Nojah, noh :)

9/12/2007

"Raske on lühike olla, jalad väsivad ära!"



Ehk siis, selge õppetund sellest, et pikk inimene ei pea mitte ennast langetama samale tasapinnale, kui lühike.

Olen liiga palju elulisi õppetunde saanud viimaste kuude jooksul, et on kadunud isegi soov seda kõike üles kirjutada, nii ehk naa mõtlen pidevalt ja on siis seda kõike veel mustvalgel vaja näha?

Ööd muutuvad pimedamaks ja üksikumaks. Nagu ühe kontserdi kuulutus: Mr. X - Live and Alone. Jah, ega see üksindus tapa, aga uhke ka vist selle üle olla ei oska. Unistused on hirmu koleda maski taga peidus ja vahel ei oska enam isegi häid asju soovida endale, sest ei tea, kust alata, kas üldse alata, miks alata, kuidas alata. Kellelgi on vastuseid? Ootan.

Vahel isegi need,
kel on alati midagi
öelda vaikivad
ja siis olen täiesti üksi
ei oska endaga
midagi peale hakata

ei ole piisavalt hull
ega piisavalt mees
et olla Alliksaar
võibolla polegi
enam mõtet öelda
peale teda tulgu
või maailmalõpp -
ka see oleks ilus

linn, mis iial ei maga
näib maha magavat
puu otsast langevaid
maailmalõppusid
isegi tähed tõmbasid
teki üle pea
ja andsid alla

ise jäin ootama
et tühik tühistaks enda

varsti
ongi
valge































eks?

8/10/2007

EVERYDAY SACRED (viimane 13. osa)

Nagu Loesje postkaart ütleb - I hate when a book ends, so I start from the end.

Mulle endale on vaja seda raamatut siia. Võibolla kuskile mujale tõstmine tuleb tulevikus. Autor on Sue Bender ja ma alustan viimasest osast.

SMALL MIRACLES

Allow - For The Possibilities

"Maybe I wrote Everyday Sacred to learn more about miracles," I said in the prologue.

I wanted a big miracle, one that would last, but one of the characteristics of a big mirale, the kind I had hoped for, is "it's sudden appearance and disappearance within the natural order." Instead, to my surprise, I began to discover the power of small things.

A friend made a pilgrimage to India. She saw many holy places, but her favourite was a mound made up of little pebbles, not one of them beautiful or exotic. For hundreds of years pilgrims had come to this site and each placed a tiny stone offering on the mound. The accumulation of these little stones became a "sacred" place.

I saw those little stones as stepping stones.

Stepping stones toward a new way of seeing.


Small changes in behavior, attitude, feelings, can, like the little pebbles, add up to another kind of miracle. Small miracles do build up and they can last.

When I stopped waiting for something "significant" to happen, and instead began noticing what was happening, not what I wished was happening, a series of small miracles occurred.

When I first began to trust what I was doing even when it didn't seem to make sense, when I understood that what I was doing was seeking, then what I was seeking was shown to me.

People knocked on my door and said, "Would you like this?" Chance occurrences, unexpected meetings made me feel I was not alone.

When I trusted I was doing something of value, goals and timetables had a way of taking care of themselves.

Jung called them "meaningful coincidences." Peter, a Swiss friend, described the German word zufall, which roughly translates as "to fall into." "Something falls to you," he said, "not as something you caused, but a coincidence you are ready to accept and absorb in your life." I realized he was describing serendipity. I notice these moments come when I'm not demanding or insistent that they come.

Today, stapled on a telephone pole crowded with other posters, I saw:

"Allow - for the possibilities."



Sweat Lodge

I am a "fear type" who doesn't look afraid.

In the past, my strategy has been to avoid fear or other strong feelings that make me uncomfortable, using whatever strategy I can think of. Usually I just try to keep busy.

I was about to leave Berkeley for a month, when a friend asked if I wantd to come o a sweat lodge that saturday. The timing wasn't good and I didn't know much about the ceremony, but I had a romantic image of heat, American Indian wisdom, wholeness - and a chance to bless my journey.

My friend, who had participated in the sweat lodge ceremony many times, assured me the people were sympathetic. The rural Sonoma county setting had the spare vastness of a New Mexico landscape. The ceremony would be conducted by a Lakota Sioux woman.

One at a time, the twelve of us crouched to get through a small flap in the canvas door and entered a tepee-like structure. Where I sat cross-legged on the earthen floor, my head practically touched the ceiling of the tent. The twelve of us formed a circle around a large fire pit. Very slowly a woman began carrying in lava rocks on something that looked like an elongated pizza carrier, placing each one of them carefull in the center of the fire pit.

While she was ddoing this there was a bit of chanting and a few instructions, and then the leader told us that if we chose to leave at any point of the ceremony, we would not be allowed to return.

Feeling rather pleased with myself that at sixty I was willing, even eager, to take on an unexpected adventure, something quite foreign to anything I had ever done, I sat there, calm, anticipating an interesting "event". When the last of the twenty-eight coals was placed in the pit, the woman left, closing the flap of the door behind her.

Total darkness.

Water poured on the rocks created a whoosh of furious steam heat. Heat permeating every air space. I love steam baths, so I had looked forward to this part of the ritual. It took only four minutes for me to be afraid.

Very afraid.

My friend had suggested that if it got too hot, I could lie down on the earthen floor. I tried that but it made no difference. I tried poking my fingers under a tiny opening at the bottom of the tent, hoping that would relieve my growing anxiety, but nothing worked.

This fear wasn't attached to any thoughts exept how I was going to survive.

The last thought I had was that if I managed to get out I wouldn't be hard on myself. I had done the best I could. Then, no thoughts. Only fear. Raw, palpable, free-floating fear in every cell - and darkness.

Too paralyzed, or too civilized, to yell "let me out," I was half aware of people talking with great feeling, telling what had brought them here. Each asked for guidance and a blessing from the leader, and the power she represented.

My own civilized notion of why I was here was gone. I had thought it was to aska a blessing for my journe and for the book I was writing, but now, lying on the ground, my heart pounding so hard I thought it might explode. I didn't think I was even in a condition to speak. My friend, sitting next to me, spoke, in a firm voice I had never heard her use before.

When it was my turn I hear my self´, in a quiet, slow, tiny, soft, voice say,

"I am bery afraid. I'm not sure I can stay. I am very, very frightened."

"Come and sit next to me," said the leader, who was sitting next to the exit door. She spoke some wise words, none of which I can remember now, as I crawled halfway around the circle to where she ws, feeling at the time it was the most natural of things to be doing. I lay down very still, still needing the security of the cooler ground for support.

Someone put a steady hand on my leg - and that hand stayed there, not moving, for the rest of the ritual. In the darkness I never saw who that person was. That steady hand, of a man or a woman, I never learned who it was, was a freat help.

Time passed.

The enormity of the fear began to diminish.

More chanting, a long wooden pipe handed from person to person, prayers, and the ceremony was over. The fear began to be bearable. I stepped outside and the night air was cool and welcoming.

I felt calm.

Having no place to hide, I had felt my fear and the "fear cracked open."

A giant weight had lifted off my shoulders. A huge chunk of fear I had carried just below the surface for a long time had been dislodged. Whether this fear had anything to do with my harsh judge, I didn't know, but sudeenly I felt like I was travelling through life with a lighter knapsack.

Recently I read a description of a sweat lodge: "You will probably die during the ceremony," the Indian leader had said. "And today is, after all, a good day to die." That did not sound overly dramatic to me. If anyone had warned my about what might happen during the sweat lodge ceremony, I wouldn't have taken the risk.

I saw a curious relationship; the more I was able to stay with, not move away from, uncomfortable feelings, the more I was also able to feel happy and alive.

Remembering how calm I felt when I stepped out into the night air after being in the sweat lodge, I now know I don't have to wait for an exotic ceremony to turn toward, rather than away from, difficult feelings.

I have a chance almost any day.

7/18/2007

Peaaegu täiuslik.


Ja nüüd ma siis kartsin.

Seda helendavat linna, mis tundus justkui mu jalge ees lömitavat. Lihtsalt lamas oma ülbes üleolekus allpool neid puudelatvu, mille kohal ma öist sigaretti pahvisin ja mõttes jalgu kõlgutasin.

Hirmus oli talle selga pöörata. (Üksindus tuleb just kõige ootamatutel hetkedel.)

Eriti, kui mu lohutavasse pimedusse saabus valgust täis lift, millesse pidin astuma.

Ma ei teadnud, mida see pime linn mu seljataga teeb.

Kartsin väga seda armastust, mis mõnes sumedas toas on. On olemas.

Et keegi on õnnelik.

Sest isegi kuud ei olnud.

Polnud ka kellegi varrukast kinni võtta. Julgustuseks.

Isegi kiljatada ei julgenud.

Argpüks.

Peaaegu täiuslik.

7/15/2007

7/08/2007

Kas tunneksid mind ära teiste valgete liblikate seast?



1. Usun siiralt, naiivselt ja ümberveenmatult, et kõik juhtub põhjusega. Ma ei tea kunagi, kust alustada ja millega, aga ka teadmatus on siiani kuskile (!) välja viinud.

2. Kardan inimesi. Isegi kui üritan mitte. Nad suudavad üpris lihtsalt mulle lähedale pääseda ja seda ära kasutada, haiget teha.

3. Olen esteet. Haiglaselt, boheemlaslikult ja kitšilt. Nii palju oleneb (välja)nägemisest. Vahel näen isegi ette.

4. Ei taha kaotada võimet naeratada, naerda. Seega teen seda võimalikult tihti, et olla kindel, et ikka veel oskan.

5. Vihastan paar korda aastas ja siis nii, et silme eest must ja kõik asjad lendavad, olen üheaegselt raevunud enda ja kogu inimkonna pihta. Nendel hetkedel ei tasu mu silme alla sattuda.

6. Ma ei taha igavesti elada. Küll aga piisavalt huvitavalt ja seega üritan mitte omada eelarvamusi inimeste, tegevuste, kohtade suhtes. Olen palju üllatusi kogenud.

7. ... (alati peab midagi saladuseks ka jääma ;))

6/26/2007



Tegelikult
ei ole midagi hirmutavamat
kui oskamatus
maailmale naeratada

seda tõeliselt mõelda
ilma kõigi nende pisarateta
mis kunagi on nutetud
ilma valuta mälus
kipitavast igatsusest
mis igatseb tegelikult
et teda enda huvides
ära ei kasutaks

madalamate eesmärkide nimel

unustada ei tohi
andestama peab
isegi, kui kõik on muutunud
ja keegi on
rohkem katki kui teine
ja keegi on
ükskõiksem kui enne

naerata palun
naerata
sest elu on
seda irooniat väärt

6/22/2007

Don't worry, be happy!*




There's nothing more to say. I don't want to commit.

_________________________________________
*Armastan Bobby't selle laulu eest igavesti

6/16/2007

Inimesed, te olete pimedad!



Jah, just, te lihtsalt ei näe, mis toimub. Te ei saa kellestki aru, välja arvatud juhul, kui need teised olete te ise. Fakin' egoism ja vaatan-ainult-oma-mätta-otsast. Kui te ise oleksite kõiksus, siis te mõistaks, aga ei ole. Niisiis, kuna midagi on valesti, siis peaks vähemalt üritama.

Mina ei kavatse enam vait olla. Mina-mina-mina! Vähemalt ma pole vait ja ei teeskle, et kõik on korras.

Aga ma ei näe. Ma näen, mis toimub, aga kellegi üritust pole veel kohanud. Peeglisse vaatamine ei too sellele kõigele lahendust. Te lihtsalt ootate, mis elu kandikul ette kannab ja siis pole rahul, sest te ju andsite endast kõik, püsimaks täpselt samas kohas, et elu ikka kindlasti teid üles leiaks. Totaalne mõttetus. Ja alati on ju kedagi teist süüdistada. Alati on keegi, kellel on väike pind. Aga enamusel on palgid. Ja need pindudega tüübid saavad palkide eest ka. Mina lähen järjest rohkem vihale - hoidke alt, kui ma ükskord päriselt vihastan. Siis jõuab see kuradisillal oodatud kurat lõpuks kohale, ainult et teisel kujul, kui te ootaks.

Selle viha kogunemise vastu ei aita ka kurbus ja hirm, mida ma enda sees märganud olen viimasel ajal. Need mõlemad on seotud sama teemaga, mis vihagi, aga nad on... õrnad ja jõuetud. Mida õrnemaks ja jõuetumaks jään, seda enam ma ei näita seda välja. Bitching-bitching, onetwothree! Et nüüd te siis teate. Või siis mitte. Ega ma ei ootagi enam, et mingid positiivsed nähtused antud teemas juhtuks. Vähemalt ma olen natuke enda seest välja saanud. Hämades. Aga kui te vähegi arukad olete, siis te saate aru, kes te täpselt olete ja mida te valesti teete. Ma väga loodan.





Minu jaoks on kaks teed. Esiteks, ma ei mängi teiega, niikaua, kui teie ei mängi minuga. Ja teiseks, muutun järjest vihasemaks ja kui see kulmineerub, siis peale seda on mul teist väga ükskõik. Tegelikult ka. Sest viha ei meeldi mulle ja ma ei pea veetma aega inimestega, kes mind vihastavad. Urr! Punkt.