oh

why

?

Tubakapood

Ma pole miski.

Minust ei saa kunagi midagi.

Ma ei saa tahta olla eimiski.

Ja pealegi ma kannan endas maailma kõiki unistusi.

Mu toa aknad -

mu toa, kus elab üks neist maailma miljoneist, kellest keegi ei tea, kes ta on
(ja kui teatakski, kes ta on, mida siis teataks?)-

kust paistab see müsteerium, tänav, kogu aeg rahvast täis,

tänav kättesaamatu mistahes mõttele,

reaalne, võimatult reaalne, kindel, arusaamatult kindel,

nagu asjade saladus, peidus kivide ja olendite all,

nagu surm, hallitamas müüre ja valgendamas juukseid,

nagu Saatus lükkamas kõige käru mööda eimiski teed.

Täna olen ma võidetud, nagu ma teaksin tõde.

Täna olen ma läbinägelik, nagu ma hakkaksin surema,

nagu mind ei seoks asjadega enam mingit vendlust

peale selle hüvastijätuviipe, kui maja ja kogu see tänavapool

muutuvad rongivaguniteks. Ja ärasõiduvile kaigub

mu pea sisemuses,

nõksatus läbib mu närve, krigin mu luid, kui rong võtab paigalt.

Täna olen ma kimbatuses, nagu keegi, kes mõtles ja leidis ja unustas.

Täna ei tea ma, kummale poole hoida,

kas vastast Tubakapoe, välise reaalse asja poole,

või tunde, et kõik on unenägu - seesmise reaalse asja poole.

Äpardusin kõiges.

Kuna mul polnud mingeid kavatsusi, siis võib-olla see kõik polnudki midagi.

Hariduse, mis mulle anti,

virutasin maja tagaaknast välja.

Põgenesin maale, peas tuhat plaani.

Aga seal polnud muud kui rohi ja puud.

Ja kui tuligi ette inimesi, olid nad kõik ühtemoodi.

Lähen aknast eemal, istun tooli peale. Millised on nüüd mu mõtted?

Mis ma tean sellest, mis minust saab, kui ma ei tea, kes ma olen?

Olla, mis mõtlen? Aga ma mõtlen olla nii palju eri asju!

Ja neid, kes mõtlevad olla üks ja seesama asi, on nii palju, et nii palju ei saa neid olla!

Geenius? Praegu, sel hetkel

peavad sada tuhat unelevat aju, nagu minagi, ennast geeniuseks

ja ajalugu ei jäta neist järele - kes teab? - võib-olla mitte üht ainustki,

ja kõigist neist suurtest saavutustest jääb ükskord vaid sõnnik.

Ei, ma ei usu endasse.

Igas hullumajas on hulle, keda vaevavad kõiksugu veendumused!

Mina, kellel pole mingeid veendumusi, olen ma selleski kindel?

Ei, ma ei usu endasse...

Kui paljud pööningu- ja mittepööningutoad maailmas varjavad

just praegu mõnd unelevat iseenda-jaoks-geeniust?

Kui paljud kõrged, õilsad ja arukad -

jah, tõepoolest kõrged, õilsad ja arukad -

ning sealjuures, kes teab, täidegi viidavad püüdlused

ei jõua kunagi õieti päevavalgele, ei jõua kunagi kellegi kõrvu?

Maailm kuulub sellele, kes sünnib teda vallutama,

ja mitte sellele, kes unistab, et ta võiks vallutada, isegi kui tal on õigus.

Ma olen rohkem unistanud kui Napoleon teoks tegi.

Oma oletuslikku embusse olen ma võtnud rohkem inimkondi kui Kristus,

salaja olen ma valmis teinud rohkem filosoofiaid kui ükski Kant on kirjutanud.

Aga ma olen ikka see pööningutoa-oma, ja võib-olla selleks jäängi,

mis sest, et ma seal ei ela;

ma olen igavesti see, kes polnud selle jaoks loodud;

ma olen alati vaid see, kellel oli eeldusi;

ma jään igavesti selleks, kes ootas, et talle avataks, kuigi seinas ei olnudki ust,

ja laulis Lõpmatuse laulu kanaõrre all,

ja kuulis Jumala häält umbeaetud kaevust.

Uskuda endasse? Ei, aga mitte millessegi.

Las Loodus kallata mu kuumavale peale

oma päikest, oma vihma, oma tuult, mis mu juuksed leiab,

ja muidu tulgu see, mis tuleb või peab tulema, või jäägu sinnapaika!

Südamehaiged tähtedeorjad,

kes me vallutasime maailma juba enne voodist tõusmist;

aga me ärkame ja ta on läbipaistmatu,

me tuleme voodist välja ja teda pole kuskil,

me läheme õue ja ta on kogu maa,

ja Päikesesüsteem ja Linnutee ja kogu Ääretus.

(Söö šokolaadi, väike tüdruk,

söö šokolaadi!

Vaata, maailmas pole mingit metafüüsikat peale šokolaadi,

vaata, religioonide õpetused pole paremad kui kommid.

Söö, väike pudilõug, söö!

Kui mina vaid saaksin nii enesestmõistetavalt šokolaadi süüa, kui sina sööd!

Aga mina jään mõtlema, ja kui olen hõbepaberi, mis on tinaleht, ümbert ära võtnud,

pillan kõik põrandale, nagu olen pillanud elu.)

Aga vähemalt saab sellest kunagi-saamatuse kibedusest

nende värsside nobe kalligraafia,

lagunenud värav Võimatusse.

Aga vähemalt on mu enesepõlgus ilma ühegi pisarata.

Vähemalt õilis see ägedus, millega heidan

kogu selle musta pesu, mis ma olen, asjade voolu,

ja jään ilma särgita koju.

(Sina, kes sa lohutad, sina, keda pole ja kes sa sellega lohutadki,

kreeka jumalanna, välja raiutud elava kujuna,

rooma patriitsitar, võimatult noobel ja ohtlik,

trubaduuriprintsess, üliõilis ja värviline,

kaheksateistkümnenda sajandi markiis, dekolteeritud ja eemalviibiv,

meie emade-isade aegne kuulus kokott,

või ma ei tea kes moodne - sest ma ei tea hästi, mis see moodne on -

kõik see ja mis tahes, kui sa vaid võid inspireerida mind, siis inspireeri!

Mu süda on kummulikeeratud ämber.

Nagu vaimude väljakutsujad kutsuvad vaime välja, kutsun ma välja

ennast ega tähelda millegi ilmumist.

Lähen akna juurde, näen tänavat absoluutse selgusega.

Näen poode, kõnniteid, liikuvaid autosid,

näen riides elusolendeid, kes üksteisest mööda lähevad,

näen koeri, kes samuti on olemas,

ja kõik see rõhub mind nagu väljasaatmisotsus,

ja kõik see on võõras, nagu kõik.)

Elasin, õppisin, armastasin, uskusingi,

ja nüüd ma kadestan iga kerjust ainult selle pärast, et ta pole mina.

Ma vaatan nende räbalaid, vigasust ja valet

ja mõtlen: võib-olla pole sa kunagi elanud, õppinud, armastanud ega uskunud

(sest seda kõike saab päriselt teha, tegemata päriselt midagi);

võib-olla sa vaevalt oled, nagu kui sisalikult kaksata saba,

nii et see saba toimetabki sisalikuna edasi!

Tegin end selleks, kelleks ei osanud,

ja kelleks võisin, ei teinud.

Ma panin selga vale kostüümi.

Mind peeti kohe selleks, kes ma ei ole, ja ma ei vaielnud vastu ja olingi kadunud.

Kui ma maski eest tahtsin võtta,

oli ta näo külge kleepunud.

Kui ma ta ära sain ja peeglisse vaatasin,

olin juba vana.

Olin purjus, ei saanud enam selga seda kostüümi, mida ma polnud seljast võtnudki.

Viskasin maski maha ja jäin riidehoidu magama,

nagu koer, keda administraator ära ei aja,

sest ta ei tee kellelegi midagi,

ja nüüd ma panen kirja selle loo, tõestamaks, et olen ülev.

Mu kasutute värsside muusikaline essents,

kui ma vaid saaksin sind kohata kui midagi, mis ma olen teinud,

ja mis poleks vaid miski, mis jääb siia vastast Tubakapoe vastu,

tammuma olemasolemisteadvusel,

nagu vaibal, mille taha joodik komistab,

või jalamatil, mille mustlased ära varastasid ja mis ei maksa midagi.

Aga Tubakapoe Peremees tuli poest välja ja jäi ukse peale seisma.

Vaatan teda, peas paha valest asendist,

ja hinges paha valest arusaamisest.

Tema sureb ja mina suren.

Temast jääb poesilt, minust jäävad värsid.

Teatud aja pärast sureb ka silt ja surevad ka värsid.

Siis teatud aja pärast srueb tänav, kus rippus silt,

ja keel milles olid kirjutatud värsid.

Seejärel sureb tiirlev planeet, kus see kõik aset leiab.

Teiste süsteemide teistel satelliitidel on ikka midagi nagu inimesed,

kes ikka teevad midagi, mis on nagu värsid ja elavad millegi all, mis on nagu sildid.

Ikka mingi asi mingisuguse teise asja vastas,

ikka üks asi sama kasutu kui teine,

ikka võimatus sama tobe kui tegelikkus,

ikka sügavuse saladus sama kindel kui pealispinna saladuse uni,

ikka see või ikka teine, või ei see ega teine.

Aga üks mees astus Tubakapoodi (et tubakat osta?)

ja enesestmõistetav tegelikkus langeb äkki mu peale.

Ma ajan ennast energiliselt püstakile, veendunud, inimlik,

ja kohe ma tahaksin kirjutada ühed värsid, kus ma ütleksin vastupidist.

Süütan sigareti, mõeldes nende kirjutamisele

ja maitsen sigaretis kõigi mõtete vabanemist.

Jälgin pilguga suitsu nagu jälgiksin oma teed

ja naudin ühe sensitiivse ja aruka hetke jooksul

vabanemist kõigist spekulatsioonidest

ja arusaamist, et metafüüsika oli vaid ebamugava asendi tulemus

Siis sätin ennast mõnusasti tooli

ja suitsetan edasi.

Seni kui Saatus lubab, suitsetan edasi.

(Kui ma abielluksin oma pesunaise tütrega,

oleksin võib-olla õnnelik.)

Selle peale tõusen toolilt püsti. Lähen akna juurde.

Mees tuli Tubakapoest välja (kas ta pani tagasisaadud raha tasku?).

Aga ma tunnen ju teda: Esteves, metafüüsikata-mees!

(Tubakapoe Peremees tuli ukse peale tagasi.)

Nagu mingist jumalikust vaistust juhituna keeras see Esteves ringi ja nägi mind.

Ta viipas mulle, ma hüüdsin Tere Esteves!, ja universum

taastus minu jaoks, ilma ideaali, ilma lootuseta, ja Tubakapoe Peremees naeratas.

Fernando Pessoa 15. jaanuar 1928

Nägin telekast (jah, tegelikult viimasel ajal ma kõike ainult sealt näengi)
ühte kohta Roomas ja ma teadsin täpselt,
mis on nurga taga ja kuhu edasi minna.

Kõigepealt Viale delle Magnolie, on tunda magnooliate lõhna ja kuumavaid kivisid taldade all kui jalutan mööda jäätisekohvikust, mille tualetis kõlab klassikaline muusika. Veidi edasi paremat kätt rohealal mängib väike poiss osavalt trummi ja päike paneb sealsamas särama loendamatu hulga tantsivaid veepiiskasid. On lõunapoolne õhtu ja aega on palju kõigeks ja mittemillekski. Juba tean, et pimedaks läheb vara ja järsku, aga selleni on veel mõned hetked, veel on eelhämar ja oodates söön Piazza di Spagna trepil veemühina saatel pizzat. Nüüd tuleb leida Fontana di Trevi, et sinna pimedas pärale jõuda. Ja isegi eksides leian end lõpuks sealt.

Igatsen.

Igale sügisele langeb kord lumi
ja selles ei ole midagi imestada
kui mu valge tuvi pillab kogemata
kirja enne kui saaja käed püüavad
ta kinni ja võõrad ükskõiksed silmad
loevad kuid unustavad imestada

mäleta hingata
ära unusta
sügist

Kohtasin naist,

kel oli kõik

vastupidi.

Hetk ukse sulgumise ja akna avanemise vahel.

Ei tea, kas see on haiguseväsimus minus, mis räägib, aga liiga palju süüdistusi süüdistajaid süüdistatavaid, et elu enam dokumentaalfilmi kategooria alla liigitada. Ulme. Klaustrofoobiline ulme. Kas tõesti, kui uks sulgub, siis kuskil avaneb aken (võibollavõibollavõibolla).

"eet's like forgetting the words to your favourite song
you can't believe eet you were always singing along"

(feel the beat move your feet words so sweet)

Sõnad sõnadeks.

Nüristav vahepealsus või keskpärasus lausa - kontrastid hägustuvad, piirid mattuvad udu ja muda alla. Kus on see ilus värviline sügis? Nagu üks aastaaeg oleks vahele jäänud, miski puudu. Või ainult tundub, sest ma pole lihtsalt märganud?

Olgu kuidas on, sellist tasakaalu(tust) ma ei soovinud.

Tahaks, et mul oleks midagi veel öelda...

...

...

...

...

...

...





Eip. Ei tule.

Reverse.

Mul pole midagi öelda. Kas peaks? Minevik on ära olnud. Olevik lihtsalt on. Tulevikust ma ei tea veel midagi.

Tahaks äravõõrdumist tagasi pöörata. Aga näed, pöörasin hoopis kella ja elasin sama tunni uuesti üle. Endiselt peaaegu elus. Endiselt.

I go nowhere high, go nowhere warm.

Täna olid isegi iga mu varajase hommiku tervitajad varesed vait. Tuul loopis vihaselt puuoksi ja need kakkusid hirmust peast peotäitega lehti ära. Nagu mõni õudusfilm, millele ise õõvastavat muusikat teha maailma kõige häälest ära oleva klaveriga. Ja nii külm on...

360 kraadi.

http://www.youtube.com/watch?v=Q5Q_bNiDaTA
http://www.youtube.com/watch?v=5lgCrXzHc1Q

Ei tea kui kaugel praegusest kohast on täielik mittehoolimine...

Pierre Aviat - I see you everywhere

Kui keegi selle loo saab kuskilt päriselt kätte(arvutisse), siis ma oleksin jagamise eest väga tänulik.

tunde midagi ütlemata

sisse hingata põlevat aega

veel üks ja veel pole vaja

rääkida sõbraga tähetornidest

langenud kindlustest kaugustest

langevaid tähti mis soove

ei täida ei tühjust

ja puult kukub sügist

liig vara läeb pimedaks

liig hilja valgeks

me kukume enne

kui tõuseme ja

kaotame enne

kui leiame

ära ütle

ma tean

Tahaks maa alla vajuda.

Päriselt. Ükspuha, mis mind seal ka ei ootaks, asi ei saa olla väga palju hullem.

Liim ja killud. Nii see käib viimasel ajal. Kell näitab: "It's too late" ja on öö.

Käisin täna "Dublant'i" peaproovi vaatamas, esitajaks Mängijad, noored Viljandi näitlejad + Alo. Lavastus ise oli muhe romantilis-dramaatiline komöödia-põnevik. Sisaldas endas nii mõndagi paeluvat + etteaimavatavat lõppu twist'iga. Tore, et on veel neid, kes teevad midagi puhtast rõõmust seda teha. Soovitan.

Tegelikult sain ma tänu sellele etendusele ka rikkamaks. Kuigi võibolla mitte väga reaalselt, siis vähemalt paari artisti/laulu võrra - Mark McAdam (tema laul on etenduse tunnuseks) ja Au Revoir Simone(algselt arvasin, et see on laulu pealkiri), keda soovitas kallis Youtube.com, kui üritasin Mark'i kuulata.

Kahjuks ei leidnudki youtube'st McAdam'i "Too Hard"'i , aga ARS'ilt see eest järgneb üks parimaid muusikavideosid, kusjuures isegi mitte ametlik vaid fännivideo (võimalik, et ma ei ole oma käefetišiga objektiivne arvaja).

Böö! (Nojah, tunduski uskumatu...)

Aga v2hemalt on see p2ris vahva ja uhke, arvestades, et ajakirjanik tegi intervjuu ajal põlve otsas m2rkmeid ja j6i samal ajal kohvi.

Üldiselt on ikkagi - "oehhhh!"

Kas Sina tead, kuidas ohkab kergendusest noor pirnipuu, kui korjad ta lookavajund okstelt pirnid?

Bergen-Oslo-Stocholm-Tallinn-Tartu

Oeh. See võtab kõik kokku. Olen bäkk (nagu ka täpitähtedest järeldada võib).

09:09 09.09.09 pöörasin healjuhul külge. Kummalised unenäod. 

Aga nagu juba kohane, siis kahte ööd samas kohas ei maga. Ehk siis maale. Vanamal sünna.

Paipai. Varsti näeme.

Tartu-Tallinn-Stockholm-Oslo.

Mida ma nyyd sellest mitmest riigist rååkisingi?

Vahet ei ole.

Kui keegi mu någu peaks unustama hakkama, siis praeguseks olen bussiistme, mere, tikutoosisuuruse kajuti ja veelkord våga ja veelrohkem bussiistme någu. Nii mønegi inimese arvates olen ka kohalikku någu niiet imagine that.

Peale eesistujate peanuppude ja kollaste istmekatete kåisime tåna ka Vigeland\i pargis. Panen pilte kunagi. Våga møjusad skulptuurid - perveerssed ja vøimsad.

Aga nyyd tikutoosist veidi suurema aga kajutist just mitte privaatsemasse hostelituppa.

Adjøhh.