48. Radin-time.

Nad olidki nii. Kõrvuti küll, mitte kohakuti. Seda tuli mainida ju.

Aga kõrvaklappidest kostab enamjaolt vaid Joshuat. Sundrenched world, today, winter, the fear you won't fall, no envy no fear - we are okay, closer. Tükid sobivad vist jälle kokku.

Eile õhtul tundus, et täna Tln. Mõtlesin ennast sinna juba, aga juhtus teisiti. See kuhu ma mõtteis jõudsin oli meeldiv siiski. Tahaks mereäärde ja Mustamäe lõppu ja nii mõndagi veel. Vahel tuleb selline tunne.

Kedagi on 2 nädalat oodata. Midagi on 4 kuud oodata. Let the countdown begin.

tell me I belong.

I can't get to bed
but I'm really tired
the things in my head
you used to admire
in your sundrenched world
it couldn't be worse
don't bother asking
and here comes the nerves
while I'm trying to bask
in your sundrenched world

my heart is blistering
writing this song
tell me I belong

I always wanted to be
the one you looked to
for the answers in me
I'm the one who took you
to your sundrenched world

my hands are blistering
writing this song
tell me I belong

tell me I belong.

Blue Foundation - Save This Town.

come around to this fine town
where freedom makes the world go round
and where dreams are found
and carried out

even in the afternoon
you can go there fishing for the moon
and the fairy lights
glow like fireflies-

come on save it
come on save it
every single one
come on save it
come on save this town

growing from diversity
out of true originality
it's the place to be
and that's why

I fear the need to standardise
and I fear the guys with normal eyes
it's a precious child
come give it a try

and we try
every single one
come on save it
come on save this town

I know that we can't save this town alone
so this is why I say
come on and raise your voice
and spread these words around:

come on save it
come on save it
every single one
come on save it
come on save this town.





We need to save this town. Really.

Winter. (aka liiga vähe tööd)

I should know who I am by now
I walk the record stand somehow
thinkin' of winter
your name is the splinter inside me

while I wait and I remember the sound
of your November downtown
and I remember the truth
a warm December with you

but I don't have to make this mistake
and I don't have to stay this way
if only I would wake

the walk has all been cleared by now
your voice is all I hear somehow
calling out winter
your voice is the splinter inside me

while I wait and I remember the sound
of your November downtown
and I remember the truth
a warm December with you

but I don't have to make this mistake
and I don't have to stay this way
if only I would wake

I could have lost myself
in rough blue waters in your eyes
and I miss you still

oh I remember the sound
of your November downtown
and I remember the truth
a warm December with you

but I don't have to make this mistake
and I don't have to stay this way
if only I would wake

Täna öösel sain teise hoiatuse.

Täna on mu molekulid nii harali, et õhk mahub vabalt nende vahelt läbi kui ma liigutan. Oeh.

Sounds like I forgot to breathe.

Kevadeootus.

Käisime eile minu kodumetsas. Puud olid jubehõredad ja nii mõnigi neist oli enesetapu sooritanud. Risti üle tee. Koer on järsku nii vanaks jäänud, ei kuule ei näe. Klõpsisin pilte, et kõik alles jääks. Ei taha kadumisi, äraminemisi, vajakajäämisi. Mälu ei pea enam.

Tulemine on hea, noh, peaaegu. Lontsisin läbi lörtsi ja jõudsin bussipeatusse. Tuli pisike buss ja tõi mind siia linna. Veel märjem. Kodumaja ees pistsin käe kotti, aga võtmeid ei olnud. Tegin suitsu ja lubasin, et kui see lõppeb ja keegi pole mind koju lasknud, lähen kõndima. Kott oli raske.

Aga meeles mõlkus see mõte, mida ma enda peas juba mitmeid kordi ümbersõnastanud olin. Inimesest, kes seisab mäenõlval nagu ta oleks loodudki seda tegema. Raagus juuksed tilguvad õhu rõskusest ja sulavast lumest, tuulepesad paistavad vastu sombust taevast nii selged. Jah, ma tulen ja võtan su ümbert kinni, sest mina olen just selleks loodud. Oleksin kevad ja soojus, mis paneb mahla su tüves sulama ja elu lehtedena välja puhkema.

Meem.

Reegelid frriizu käest:

* Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).

* Anna 5-le blogipidajale meemi “teatepulk” edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.
Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi.

Pere. Pere, famiilia ja muud ei töötanud, läheb siis ühekaupa. Isa tarkusetera. Emsi tarkusetera. Õds (parandan kohe oma vea, et polegi). Vanaema kaneelikuklid.

Sõprus.

Armastus.

Mina. Päris naljakas, sest tean umbes kui kuri pidin kirjutades olema.

Midaiganes. Heh.

Ma pole seda tüüpi, kes ahelkirju edasi saadaks, isegi mitte nii nunnusid nagu meem. Kes tahab, aitab ennast ise. Meem pole pirts. Khm.

Uka-uka-mina siin!

Olen jälle Viljandis. Liiga vähe Tartut. Igatsen.

Värvisin juukseid ja nad hakkavad pikaks kasvama. Igatsen.

Enamjaolt pole aega Inimesi igatseda, aga õhtuti lööb see välja. Igatsen.

Kui enda häält õrnemana kuulen, kui tööd tehes, siis ei tunne seda ära. Igatsen.

Ametlik.

Mõnes mõttes ma ei salli igasuguseid ametlikke kirju, aga nii naljakas on. Kui avaldusel oleks alati positiivne vastus, siis oleks eriti hea. "Eriti oleksin huvitatud...". Ja siis see mulli ajamine. Mhh. Noh, mitte mulli, aga see ametlik reaalsus on ikka suhteliselt uhhuu.

And I know it's easy to say but it's harder to feel this way.

Reaalne?

Viimaste päevade reaalseimaks parasiitsõnaks on... *dadaaah*... reaalne. Oleks vaid rohkem seda. Reaalsust. Reaalne. Autsh.

"Kaugetes kohtades käies mõtled alati, et ükskord tuled siia tagasi."

Poleks arvanud, et minuga see nii ruttu juhtub. Itaalia, ma tulengi. 04.06.2009. Seekord saan näpugi Vahemerre pista. Ja sealt otse Saksamaale. Nämm.

Un po troppo lontano.

Tänahommikune ennekellaseitsmene maailm tundus nii tühi, et ma ohkasin rõõmust, kui nägin esimest autot möödumas (oletades, et ta ei sõitnud omapäi), esimest postimeest ja esimest inimest.

I know how to hurt, I know how to heal, know what to show and what to conceal. I know when to talk and I know when to touch, no-one ever die from wanting to much. The world is not enough but it is such a perfect place to start, my love. And if you're strong enough together we can take the world apart, my love. People like us know how to survive there's no point in living if you can't feel the life. We know when to kiss and we know when to kill if, we can't have it all then nobody will.

Your Theme Song is Beautiful Day by U2

"Sky falls, you feel like It's a beautiful day Don't let it get away" You see the beauty in life, especially in ordinary everyday moments. And if you're feeling down, even that seems a little beautiful too.

What's" Your Theme Song?

Kas mul on toidumürgitus või olen taas saanud rikkamaks ühe eriti nõmeda viiruse võrra. Haiglas töötamise miinused. Viljandi haiglas töötamise miinused. Nurruviirus.

Rabe on täna. Nagu vana kustukumm, mis murdub kohe, kui ta vastu paberit panna.

Kas ideaalsus on igav?

Ma tean ravimit. Vead. Aga mis siis, kui isegi vead on ideaalsed? Well, to hell with that. Mõtlen kunagi hiljem edasi (or should I never think?).

Tegelikult olen viimasel ajal järjest rohkem endaga jagelenud. Ja kuna mu hing käib ilmselgelt öösiti hulkumas - vastutuult ja omaette. "Girl save your soul, go on save your soul, before it's too far gone and before nothing can be done". Kaugele sa läheksid?

Tean vähemalt sedagi, kuhu lähimal ajal mu reaalsed molekulid ei satu - Genklubisse. Arrgh. Ainult üks küsimus - miks?

Aga vähem ahvatlusi on kergem, mis oleks võinud ka kehtida eilse kohta. Mis ei tapa teeb tugevamaks. Seda tunnet ei ole võimalik ära unustada. Ja mõned asjad ei arene ikka veel. Doh.

Lõpuks tsitaat Postimehe kodulehelt. Hr. ants: "minuarust tuleks terve tartu kinni panna kampsunid ajavad üle ääre" (09.01.2009 00:57)

Etsiis, njah.

Congratulations.

Is that seat taken 
congratulations 
would you like to take a walk with me 

my mind it kind of goes fast 
I try to slow it down for you 
I think I'd love to take a drive 
I want to give you something 
I've been wanting to give to you for years.

Minu juhtiv planeet peaks olema Pluuto, kuid irooniliselt pole see enam isegi planeet. Oleks siis vähemalt sõltumatu...

Colbie Caillat - Bubbly

Mu seinapistikust kõlab vaikselt vene keel ja ma kavatsen täna mitte millegi üle imestada.

La Science des Réves.

Hull film.

Bad hair day. Mine gives it a whole new dimension.

Ärkasin täna emakodus kell 9.17 kõne peale, et kas ma tööle ei tulegi. Ei läinudki tõesti, sest 78 km on vahel ületamatu. See nädal siis lihtsalt naudin hambad laiali ja järgmine nädal pole ilmselt mõtet tagasi tullagi. Peale tohutut häbitunnet võtsin kätte ja õmblesin enda halli mantli uue imeilusa sinise voodri kõveralt külge. Sellegipoolest oli hea vahelduseks seal olla. Lihtsalt. Omaette.

Jõudsin alles nüüd siia. Ja ma ei usu, et valetan, kui ütlen, et tänane tuule poolt meisterdatud soeng teeb mind kaootiliselt umbes 10 cm pikemaks. Yay!

...and just in time in the right place suddenly I will play my ace.

Veelkord mõtlen, et nii hea, et kõik tagasi on. Kasvõi natukeseks.

On tänase talve teine selline päev,

mil külm ei saa sind ära võtta -

oled päikesele nõnda lähedal.

Aga vaata seal all härmapuud

ja korstnate soojad hinged

rippu tahkena ülespoole.

See veel ka.

Tänane õnnelause: Kutt, kes sinu tulevikku ennustab, kaotas oma selgeltnägijavõimed (ja töö). Loodame, et tunned end õnnelikuna.

Dude? Where are you, Dude?.... Duuuuddeee...What am I supposed to do without you? :P

Külm, aga nii kuradi ilus.

See tundub hetkel olema kõige täpsem lause mu aastavahetuse ja uue aasta kahe päeva pihta. Too Inimene on külm, mõistus on jahe ja ilm jääs. Aga Ta on nii võimatult ilus ja õrnad meelekristallid sädelevad karges, õhus, kuhu jäävad rippuma teiegi hinged.

eelaastast alates mu

juustele sätitud ämblikuvõrgud

või ehk

silmapõhjadele kogunenud jäälilled

klirisevad päikeses kui kogemata

kohtuksid me käed

ei hoiaks ma kinni

siiski

su noodid kõlisevad kõrgust

kuulan sosinaid vastu

mängides ignorantsi

ma ei saa sind laulda:

sa pole minu

_____________________________

Aga nüüd siinkohal Eugen J. Isotammelt üks tsitaat, mida võiks sel aastal nii mõnigi ja suurem enamus meist meeles pidada.

"...inimene jääb alati iseendaks. otsingud ‘tõelise enda’ järele on kindlasti põnevad, kuid närvid kuluksid ju seejuures palju vähem, kui püsida rahualas. mees võib end lasta naiseks ümber lõigata ja kolida bangladeshi, kuid ta jääb alati selleks meheks, kes lasi end ümber lõigata ja ära kolis. ta ei muutu kunagi naiseks bangladeshis. ‘eneseotsingud’ on küll sõnana olemas, kuid kui palju see siis tähendab üldse – võib-olla väljendab dramaatilisemalt neid kulgemisi, mida mööda sammal me veerevatel kividel muljutud saab.ära näe vaeva. sa oled teesklus."

Well, seda aastat siis sedaviisi.

Paremaks/halvemaks ikka minna ei saa?

Hea duut-tuut!

Play me (a lullaby).

pimedatel

klaveriklahvidel

elab ainsam

kohane kontrast

Jõulud läbi, kingid käes, aga

...see aastalõpp venib küll nagu kaameli ila 8)

Väike teemakohane lauluke ka loomulikult. Kuigi kahtlen, et keegi selle netist alla laadida saaks, aga arvan siiski otsimist väärt olema.



"now people always come around
but they don't always stick around
I run a comb across my head
I wish my hair would settle down
the clock I see is running slow
the batteries are running low
I run a comb across my head
and it feels the same like it did before
you're just another first footer across my door
and little less hair than I had last year
but it doesn't worry me because
I have no fear
here"


Travis - Combing My Hair

valud/valed

Mu selg teeb juba mitmendat päeva trikke ja ei lase mul eriti hõlpsalt elada. Valed liigutused kutsuvad esile karjuvaid reaktsioone. Ja nagu elu iroonia, siis mu käed ei hoia ka asju kinni ja tuleb pidevalt põrandale kummarduda. Ai.

Eilne läks kirja kui üks järjekordne magamata öö, millest võtsid osa samad inimesed kes viimastel kuudel pidevalt, kuid ülimeeldiva seltskonda täiendava isikuga. Ma ei räägi alkoholist - seda võiks kõvasti vähem olla. Mõtlen pigem kedagi, kelle puudumine on pidevat tühikut tähendanud viimase nelja kuu jooksul. Hullem on veel ees, aga "we've got planes and trains".

Kindlasti saab paremaks minna. Kõik need veel tulemata õnnelikud lõpud ja õnnelikud lahkumised, mida ma pean ikka endale ja teistele meelde tuletama.

Praegu kavatsen uue aasta koos kõige uuega avasüli vastu võtta. Ja endaga võimalikult palju head sellest aastast kaasa. Niipalju siis tulevikuplaanidest. Mjäuh.

Keegi väga tähtis tuli tagasi.

VIDEVIK

Jumal, keda pakutakse orjadele,
peab olema surnud.
- Derek Walcott, “Mida ütleb videvik”

Ta ütles:
“Tõeliste linnade elu.” Teatud kibedusega
meenutasin meie esimest tulekut, me esimesi
vankreid, täis unelmaid ja õnnistatud videvikku.
Tunnetel oli põldmarjade vääramatult mahlane
ja magushapu maitse. Tuul oli tollal kergem,
vaba sest, mis sundinuks meid endalt eeldama
seda, mida oleksime suutnud ka väga lihtsalt.
Esimesed kätetööd täitsid meid õhinaga
me omaenda vallatud võimalustest, esimesed
sõnad olid sama ausad ja puhtad kui vaikne
suutmatus valetada endale võõrsugust tahtmist.
Ent koos tehasekorstnate ja linnatornide toredusega
ei tõusnud mitte vaid puusuits ja karastet relv,
vaid ka soovimatus jagada ühtki meile annetatud
andi. Kihutasime läbi ihaluste ja vaha
me terastiibadel sulas, neitsite vaateakendel
kaotati rohkem kui süütus. Loojaks sai tootja,
laulikuks see, kes oli seksuaalsem ja
asju sai liiga palju, nii, et me ei tundnud
neist enam vähimatki rõõmu.
Istusime tänavapingil, tumenemas mitte
taevas, vaid me enese meel. Tähthaaval
kustus taevakaart, kuniks surusime teineteisel
hüvastijätukätt, vahetasime viimased      
vahetud mõtted ja naeratasime veel.
Hetk enne, kui me eneste loodud maailm
meid neelas ja valis mitte me arengu,
vaid enese küündimatu alalhoiu. Olimejustnagu hävinud jumalad, siis, kui ta ütles:"Tõelised linnad."

                                                        Mathura

Pildistasin just üht poissi, kelle lülisammas on pooleks. Ta ei hakka enam kunagi kõndima. Ja mulle tunduvad kõik ülejäänud probleemid nii ebaolulisena. Niiii vähetähtsana.

Mõni... Ime... Juhtu... Ometi.... Palun...

Lõpumeeleolud. Taas.

Tore see eluke. Pole kaua midagi raporteerinud, noh, sorri, mul pole kodus netti enam, oligi aasta aega pikk lõbu. Jõuluvana, too mulle palun wifiruuter (nagu oli biitleil) ja palun tee nii, et mõnigi firma pakuks normaalseid megabitte normaalse hinnaga. Aitäh. Ei, ka hulluks pole ma läinud. Veel. Ilmselt põhjustas hamba murdmine piiisiikese ajutrauma. Pole tõsine. Reedel hambaarstile, kelle haardest ei pääse ilmselt enne, kui olen taas ühest tarkusehambast vabanenud.

Kooris laulan hambad irevil jõululaule ja samas rõõmustan juba ette kuu pikkuse puhkuse üle, et siis järgmine aasta järgmine tihe graafik linnukesi täis joonistada. Vägev.

Varsti on aastalõpp, mis tähendab teatud ülimalt oodatavaid tagasisaabumisi, aga tööl pritsin ikka verd igas ilmakaares, täna ka enda ninast.

Ja veel:

ABCDEFUCKU!

Ma olen niii tüdinud alaväärsuskompleksides inimestest. Kas teis(t)e inimes(t)e elu ärarikkumine mõjub enesearvamusele tõesti _nii_ hästi, kuna endal ikka _nii_ sitasti ei ole? Ja kui asi käest ära läheb, kontroll kaob, siis järgnevas jamas ennast süüdistada _ka_ ei oska. And then it starts all over again. Aitab sellest fknkrdi draamast nüüd ometigi, pwease! Pretty pwease?!

A (parking) lot in my mind.

Tundub, et üks aasta

hakkab taas

lõppema.

Tänane õnnelause: armastus võidab kõik.

Eilse õhtu meenutuseks - elu kui autosõit, teised inimesed kaassõitjad, kes tulevad ja on ja samas ka lahkuvad. Võiks ju seisma jääda, kui tüdimus tuleb, kui kütus otsa saab. Aga ei, peab liikuma, pead pettuma, rõõmustama, kaotama, leidma. Ja nii ongi hea. See ongi elu kütus.

Ja armastus! Armastus on ikka nii kummastav!

Supermassive black hole.

ooh baby don't you know I suffer?

ooh baby can't you hear me moan?

you caught me under false pretenses

how long before you let me go? 

ooh you set my soul alight

you're a supermassive black hole

Muse                                                                                                                

Laura, palun tule maa peale tagasi...                                

Tänane õnnelause: lootus on vajalik igas olukorras.

It's gonna be a full week.

"Everything about me invites you in."

"I trust you."

"Don't."

See pilt siin on võrreldes nähtuga täpselt samal kontrastsusastmel, kui valge kassi valge mjäu valge lume taustal. Videvikku peab ise suurel ekraanil nägema. Peab.

PS. Loodan, et see vaimustus vaibub veidi, sest ma tunnen sellisel mulli-levelil end üpris totakalt. 

The cold ones.

leaves are on the ground
fall has come
blue skies turning grey
like my love

I tried to carry you
and make you whole
but it was never enough
I must go

who is gonna save you
when I'm gone?
and who'll watch over you
when I'm gone?

you say you care for me
but hide it well
how can you love someone
and not yourself?

and when I'm gone
who'll break your fall?
who will you blame?

I can't go on
and let you lose it all
it's more than I can take
who'll ease your pain?
ease your pain

who is gonna save you
when I'm gone?
who'll watch over you?
who will give you strength
when you're not strong?
who'll watch over you
when I've gone away?

snow is on the ground
winters come
you long to hear my voice
but I'm long gone


Alter Bridge - Watch over you

Twilight dazzled me.

Waiting to die.

See on viimane kord kui ma vaevun antud teemaks.

Tundub, et igaüks ikkagi saab täpselt selle, mille on ära teeninud. Mis teha, kui kõik need pimeduses istujad ja prääksujad ei suuda endaga rahus elada ja peavad pidevalt teiste elusid elama ja kui elada ei saa, siis vähemalt kritiseerivad enda elu eest. Ükski tõusik ei tohiks ennast aristokraadiks nimetada.

Ma ei viitsi isegi närvi minna enam, sest tean, et kõige halva eest on juba ette kätte saadud või alles tulemas. Karma, karma, karma. Remember that:

it's just a day like any other day
a beautiful day for an accident, let's say
yes it's just a day, like any other day
just one step closer to the end of the buffet
la la la la la la
la la la la, 'cause we're waiting to die

now it's a good time for a tasty glass of wine
let's not burden our minds with carbon dioxide
and everyone hurry, don't sit and abide
yes, everyone stand up, we're running out of time
la la la la la la
la la la la, 'cause we're waiting here to die

look what a terrible mess that we've made
the sun beats us down as we search for the shade
and, yes, it is true, death is everyone's fate
but we've made it this far, it's time to celebrate
la la la la, 'cause we're waiting here to die
la la la la, 'cause we're waiting here to die

Ja nüüd! *trummipõrin*

Tänane õnnelause: suurte asjade saavutamiseks peame nii unistama kui ka tegutsema.

Tänane õnnelause: ainult mökud kükitavad täna kainelt kodus.

The Masterplan!

Tänane õnnelause: Tants on hinge peidetud keel.

Mu sisemine rütm
lööb põhjusteta
endast välja

kui ühe korra

võiksid mind
õigesti öelda.

Tänane õnnelause: Kui inimesed räägivad, kuula hoolikalt. Enamik inimesi ei kuula kunagi.

Inimesed on imelikud.

Latte on ka täna imelik, muudkui käib ja kratsib, ma tean, mis tal viga on, aga seda vist seetõttu, et tema ei saa sõnadega varjata oma probleeme ja mina ei saa neid valesti kuulda.

Peaks selgeks saama, et unetu ja ebakaine öö järgselt on suht väga halb tööl olla. Isegi vägev öö ei kaalu üles praegust kaalutaolekut. Böö.


Edit: või nagu ütles L: "Olgu neetud need öised prassingud, ikka nad raisad korduvad."

Ninja cat comes closer without moving.

Õkõu :D

Ma ju teadsin, et karma paneb paika, aga et nii kiiresti. Võibolla on Sul nüüd aega endale otsa vaadata.

Sometimes the best design is done by damage,
the accident can cease.
A rainbow still looks pretty when it bleeds.

Her obvious presence by Henry Griin

Rohkem geniaalsust siia maailma! Rohkem kõike head!

E-sigareti jupid jõudsid kohale. Lõpuks ometi! Aga nüüd on mul veel 19 helesinist L&M'i millest lahti saada. Oh well, äkki saab keegi õnnelikuks nagu eelminegi kord.

Ööö...

Nägin öösel unes, et armusin mikrobussijuhti ja ta tahtis mind mingile pikale reisile viia. Oo, milline õnn see oli, kui ta viis mind mu maja ukse ette, et saaksin hambaharja kaasa võtta.

Ahjaa, unenäos ilmutas kohalolu ka Gustav Ernesaks, kes dirigeeris bussi mootori tempot.

Aaaga, kui kellelegi tuleb helde tuju peale ja tal on mingi miljon kuskilt üle jäänud, siis võiks mulle jõuludeks selle kinkida. Thank you veerrryyy much!

Keeping busy.

Kuidagi monotoonseks on muutunud see pidev äraolemine. Kodust. Koristanud pole teabmisajast saadik, tolmurullid nurgas. Nagu ei jõuaks seismagi jääda enne kui jälle liikvele peab minema. Well, keeping busy is one way of escaping. Aga tegelikult ma lihtsalt ei viitsi nii - ülepäeviti tööl (TNLE), tihe rebimine (mitte ainult Tartu ja Viljandi vahel pendeldamine). Ajal, kui peaksin esmaspäeval Viljandis tööl olema on ka aktus ja tõrvikurongkäik. Great. Samas, mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Oleks mind kaks. Lõhestuda ei taha.

Keep in mind - you're just human.

Eile käisin kelgutamas. Linnuke kirja.

"Ma ei ütle lemmikluuletaja, see kõlaks nagu lemmikloom." K. Saukas

Hirv jäi tuisu tõttu tulemata, mu küsimused mulle endale. Oleksin päris väga tahtnud küsida, et kuidas Tema ennast leidis...? Nüüd jäängi mõtlema, kuidas mõlema vanema surm samal aastal Teda elus pettunuks ei muutnud, kuidas Ta peale seda kõike edasi armastada suutis? Kuidas?

Tänane õnnelause: Õnn ei ole muud kui hea tervis ja halb mälu.

Milleks meeles pidada pikka viha ning mäletada võigast reetmist? See on nii kohutavalt ebatervislik, kui sulle mõnda asja pidevalt oma olemasoluga meelde tuletatakse.

Fade away, dream, fade away, nightmare, fade away.

November.

On eelviimane päev enne lund. Sa lähed maale, kaasas kaks head inimest. Te võtate peidupaigast võtme ja keerate ukse lahti, panete kõik kamina, pliidi ja 3 ahju küdema. Varsti lähevad toad soojaemaks. Esimene õhtu jääd väsimusest liiga vara magama, et järgmise hommikul kell seitse ärgata, naeratada ja uuesti magama jääda. Selle päeva võib tegusa alla lahterdada. Tänane hommik oli aga midagi muud. Avad silmad esimesena ja aknad ei paista läbi, paned kohvimasina tilkuma ja veidi aja pärast rüüpad valgemaks muudetud vedelikku nagu see oleks midagi eluks vajalikku. Lubad kassid tuppa käppasid soojendama ja kütad ahju. Esimeseks suitsuks uksest välja pistetud nina saab pihta pehme lumega, mida tuul lennutab kummalise nurga all iga nurga taha. Verandale on kogunenud kuhi valget, mille luuaga laiali lennutad selleks, et tuul selle kõik sulle vastu nägu viskaks. Naerad.



Ja nii kuni hetkeni, mil pead lahkuma. Peidad võtme ära ja hakkad tulema. Lumesse kaevatud rada on kinni tuisanud. Ülepõlvelumi tuleb püksisäärde ja teeb haiget, jalgu ei jõua nii kõrgele tõsta, kui vaja oleks. Bussipeatusesse jõuad läbituisanuna ja peaaegu vihasena, õnneks jätkub kellegi teise lumme tuisanud nina huumorit sullegi. Buss hilineb ja sa sulad vaikselt. Koju jõudmiseks tuleb veel lund läbida... Loomulikult lükatakse autoteid puhtaks ja kogu puhastatud lumi satub kõnniteele. Ega midagi, vähemalt on nüüd hea aknast õue vaadata ja kuuma teed juua...



Õues on detsembri-muinasjutt.

Sweet about me.

If there's lessons to be learned I'd rather get my jamming words in first, so tell you something that I've found, that the world's a better place when it's upside down.

"Panin ära minnes silmad kinni, et sind kaasa viia."

Oioioi, nüüd on nii, et mulle on antud ülesanne intervjueerida oma lemmik Hirve. Vägev võimalus. Vägev, vägev, vägev võimalus. Tundub, et pean lõpuks ometi millessegi süvenema ja vedelast vahepealsusest välja ujuma. Ma loodan, et ikka veel oskan seda mittevahepealsust.

Kuidas küll küsida, kelle uks on teda avanud, või kuhu on jätnud jälje tema isiklikud läbivalutatud päevad? Või kas ta võib endiselt öelda, et "olen vahel väliselt tasakaalutu seesmise tasakaalu nimel".

Mitte muretseda, olen juba oma igavaid päevi kellegi teise magamata öödega täitnud, nüüd on aeg vastata ühe magamata ööga sinu igava päeva nimel.

Tänane õnnelause: teed küsi nendelt, kes tulevad tagasi.

Piparmünditeed? :D

Tänane õnnelause: Kui sa soovid, et keegi teada ei saaks, ära tee seda.

Ohooo, orksi õnnelaused on uuenenud, ja elu ka kohe huvitavam. Samas need magamata ööd ei ole enam minu jaoks. Oi, kui raske on end püstiasendis hoida ja olukorda veidi konkreetsemaks fokusseerida... Ometigi tähendas eilne päev koos järgneva unetu ööga seda, et saab hoopis rohkem tehtud. Näiteks eile käisin stiilse hilinemisega kinos (detsembrihuumus), istusin sisukalt kohvikus, jooksin niisama ringi, käisin pangas õppelaenu graafikut ümber vormistamas, kooris ning kooriga väljas ning õhtu/öö päädis veel Quack'i ja kohutava hulga naeruga ning veel öösemal pannkookidega minu juures.

Veelgi sai peetud üks vestlus, mida ma juba pikemat aega ootasin - ideaalne veidi pehmendatud hetk. Ja ma tõesti mõistan J'i, nagu arvasingi. Aga see on kurb, kuidas me püüame igati äratada kaasinimeste tähelepanu - kui mitte muudmoodi, siis neile haiget tehes. Nad ei ole seda ära teeninud, mittekummaski mõttes - osad pole su pingutust väärt ja teistele ei tohiks rohkem ülekohut teha. Jätkem meelde, et meie sõbrad saavad meile kõige suuremat kurja teha, sest nad pääsevad nii ligi! Ettevaatust!

Naiskoor.ee

Just nii me jätsimegi täna teised koorid varju. Minu jaoks on see niikuinii Eesti parim koor, oligi aeg taas tunnustust saada! Vägev elamus karjuda õnnest. Aitäh, eesti parim Triinspiratsioon! Aitäh, eesti parimad lauluõekesed! Aitäh, eesti parim teine sopran :)


*särab*


Ps! Guess what, Tallinn on digimuutumas Kallinnaks. Täna nägin lõpuks ometi jälle pikemalt K&Co'd ja homme kohtume taas T'ga. Kuradi tore on ikka Tartu/Viljandi elemendist välja saada! :)

Mingil kombel purskus täna veri üle mu õla ja moodustas helesinisele seinale punase risti. Ilmselgelt pidi korraks end pisaratesse naerma. Jaa jaaa...

Loen vanu postitusi.

http://bizauh.blogspot.com/2005/12/kannatus-on-vabatahtlik-sellest-pn.html

Üks-kõik-sus on vabadus...

...me rääkisime. Nii on.



Viimasel ajal tahaks kõiki laused alustada sõnaga "naljakas,...".

Elu on nali, ütleb mu armas isa. Inimesed võivad rahumeeli naeratada ja tõesti ka rahus elada, kui nad endid liigselt kõigutada ei lase. Elu võiks vabalt võrrelda mõne kohustusega, mille lihtsalt peab ära/läbi tegema, ning sa ise valida selle, kas nutad ja teed või naerad ja teed. Mina isiklikult eelistan naermist.

Muidugi veidi pitsitab see teadmine, et on olemas potensiaalsed head inimesed, kes lihtsalt raiskavad ennast, muutudes sapisteks ja küünilisteks. Ja seda kõike, kuna ei julge omal algatusel vaadata sirgel seljal ei seljataha, ega enda ette tulevikku. Arusaadav ka, kui enda ande väära kasutusviisi tõttu on nii ühel kui teisel pool ootamas rida nende endi poolt lõhutud vihkavaid inimesi. Nii pöörduvad valugrimassides pead kõrvale, et vältida endale vastu astumist mööda seda rada, mida mööda minnes võiks ennast üles leida, tulevikku mõista ja minevikule andestada ning omakorda andeks saada.

See on üks kuradi suur küsimärk - kas tõesti see mineviku keegi/miski, mis on sulle liiga/haiget teinud ja endast välja eksiteele viinud, on väärt seda, et muutud samasuguseks kurja hauduvaks sitapeaks? Pole just ahvatlev, arvestades, et kõrvalekalded on lihtsalt kerge väljapääs kaotusesse, mis hiljem ei ole enam üldse nii lihtne. Mõistmine tekib, kui saad lõpuks aru, et keerulisemad teed viivad suuremate saavutusteni ning ühel hetkel võib äkki saabuda see hetk, mil on liiga hilja, sest oled andestamatult kaua kõndinud mööda ühesuunalist ummikteed. Need vihased ja katkised inimesed, kes terveks saanud ja kel on sinust juba ammu ükskõik, marsivad üheskoos naerdes mööda õiget teed ja sina oled lõplikult eksinud.

Lootus jäägu, sest kõik on võimalik. Vihjena tuleks kohalejõudmiseks (teeäärseid) hoiatusmärke näha. Palun, jõua õnnelikult koju. Naljakas, aga just seda ma sulle/teile soovingi. Sa ju oled ometigi iseenda kodu - pole mõtet endale näkku, ega teistele pähe sülitada.

Põsed õhkavad tänasest. Mmm. Ei, ma ei ürita ennast põnevaks teha ja rääkida ka ei viitsi. Lihtsalt nii kuradi hea on olla.