Jälle ma loen neid sõnu, mis ei ole mulle mõeldud. Neid, mis on sellegipoolest nii südamelähedased. Blah, süda-süda, hing-hing, kõik see tunnete ülekandmine nendesse odavatesse metafooridesse, ise teadmata, uurimata, mida see tähendab. Üritasin teada saada, miks öeldakse, et "Sa oled mu hing"... Hing on midagi nii suurt, võimsat ja hoomamatut, et seda ühe inimese tasemele viia on l-a-b-a-n-e. Ja süda? Süda on lihtsalt üks pump! Olgugi, et selline, mis inimest elus hoiab. Mu meelest ütlus "Sa oled mu südames" on pigem solvav, sest kes sooviks endale mingit asjandust, tõmblevat trombi oma eluks vajaliku mehhanismi vahele. Pointless. Okei nüüd ma kaldusin teemast kõrvale, häbi. Ma tahtsin öelda, et sõnad ei ole tähtsusetud, siiski mitte kõik. On sõnu, mis lähevad nii kerglaselt mööda, nagu neid ei oleks olemas olnudki, aga on ka selliseid, mis põrkavad inimestesse nii kõvasti, et lükkavad nad eemale paigast, kus nad on pikemat aega mugavalt seisnud. Jah. On veel selliseidki, mis on õrnad, kui surnud liblika tiivad, selliseid, mida ei juleta puudutada, kuid ometigi on nad olemas ja kõlguvad kuskil olematuses seni, kuni nad kõdunevad, või keegi võtab nad hellalt peo peale ja asetab klaasi vahele, et nad jääkski igaveseks. Jah, kui igavik on üldse olemas. Ma ei usu.
Naljakas, või siis halenaljakas, kuidas kokkusattumuste tõttu nii palju kannatada saanuna ikka veel samasse pange astun. Ometigi... Tahaks ju uskuda, et on olemas miski, mis suunab sellel, keskmist arvestades, melanhoolsel teel veel kurvema lõpuni.
Tegelikult kogu see kurbus ja soov ikka ja alati paremat saavutada on mingisugune muldvana ideaal. Mis oli viga korilusel, või siis hmm... näiteks puu otsas kõikumisel. Hah? Hetkel vahet ju ei ole, peale selle, et tähtis on väline fassaad, elu on keeruline ja inimsuhted on keerulised. Aga mis kuradi (vbndst) pärast ärkan iga hommik üles, valin sobivad riided, aksessuaarid, soengu, jätan mulje, et olen keegi, kes tegelikult on hoopis mu enda looming... Või olengi ma see? Ah, nii ei saa.
Tahaks lihtsalt maha istuda ja olla, ilma mingite ahvatlusteta kuskilt kõrvalpingilt, kus üks paarike ennastunustavalt on üksteisesse süvenenud. Kas on võimalik olla ilma olemata, ilma enese jätkamiseta? "Meie küla eided teevad usinasti vanainimeste asja, kuna rehvormierakond jagab heldet tasu selle eest" - Ave Nahkur. Jah, sellega ma mõtlen seda, et isegi poliitika... Bää, ma ajan segast ja süüdistan hilist õhtut, suitsetamata sigarette ja osadele naistele omast puudulikku loogikat ja ehk ka on tunda mõjutusi sellest, et ma pole piisavalt pööranud tähelepanu prioriteetidele, mis peaks tegelikult teistpidi olema. Ma ei taha seda mõtet lõpuni mõelda.
Ma tahaks saada praegu otsekohe kellekski teiseks, et ilmselt teada saada, et ega teistelgi lihtsam pole, võibolla, loodetavasti teised nii "eluolulistel teemadel" end ei vaeva. Abi.
Tuuli Koch räägib telekas, et enda mälu on ikka kõige selgema resolutsiooniga ja et mälupilte peaks kõige rohkem usaldama. Jah. Andke mulle rohkem mäluruumi, et mäletada kõiki neid asju, millest peaksin õpetust võtma; et meenutada kõiki neid kordi, kui olen teistkordselt sama asja valesti tehes mõelnud, et eelmine kord ma juba pidin meelde jätma - "nii ju ei saa". Tahaks mäletada ka kõiki häid, õnnelikke, tundmise hetkedel unustamatuna tundubaid hetki, mis kaovad nendesse sadadesse ajusoppidesse ja ei julge välja tulla siis, kui oleks vaja meenutada, mis mind üldse elus hoiab.
Ma tunnen ennast tegelikult idiootsena, teades, et ma ei jõua iialgi sellise intelligentsi tasemeni, et -oeh, iseenda ja osade teiste meelerahu nimel eemaldan siit lõigu-. Taas lõppeb asi sellega, et ma lihtsalt ei julge - tahan ma veel põletada saada? Olla üks tromb südames... või saada enda omasse keegi, kes ei hooligi sellest, kas elan.
Ja et lõpetada see põust positiivselt - jee, juba neljapäeva õhtust alates on mul niipalju tegevusi seoses oma ammunägemata sõprade ja ühe kokkutulekuga. Hm, jajah.
Päikest, mis muud!
