Tänane õnnelause: Kui inimesed räägivad, kuula hoolikalt. Enamik inimesi ei kuula kunagi.

Inimesed on imelikud.

Latte on ka täna imelik, muudkui käib ja kratsib, ma tean, mis tal viga on, aga seda vist seetõttu, et tema ei saa sõnadega varjata oma probleeme ja mina ei saa neid valesti kuulda.

Peaks selgeks saama, et unetu ja ebakaine öö järgselt on suht väga halb tööl olla. Isegi vägev öö ei kaalu üles praegust kaalutaolekut. Böö.


Edit: või nagu ütles L: "Olgu neetud need öised prassingud, ikka nad raisad korduvad."

Ninja cat comes closer without moving.

Õkõu :D

Ma ju teadsin, et karma paneb paika, aga et nii kiiresti. Võibolla on Sul nüüd aega endale otsa vaadata.

Sometimes the best design is done by damage,
the accident can cease.
A rainbow still looks pretty when it bleeds.

Her obvious presence by Henry Griin

Rohkem geniaalsust siia maailma! Rohkem kõike head!

E-sigareti jupid jõudsid kohale. Lõpuks ometi! Aga nüüd on mul veel 19 helesinist L&M'i millest lahti saada. Oh well, äkki saab keegi õnnelikuks nagu eelminegi kord.

Ööö...

Nägin öösel unes, et armusin mikrobussijuhti ja ta tahtis mind mingile pikale reisile viia. Oo, milline õnn see oli, kui ta viis mind mu maja ukse ette, et saaksin hambaharja kaasa võtta.

Ahjaa, unenäos ilmutas kohalolu ka Gustav Ernesaks, kes dirigeeris bussi mootori tempot.

Aaaga, kui kellelegi tuleb helde tuju peale ja tal on mingi miljon kuskilt üle jäänud, siis võiks mulle jõuludeks selle kinkida. Thank you veerrryyy much!

Keeping busy.

Kuidagi monotoonseks on muutunud see pidev äraolemine. Kodust. Koristanud pole teabmisajast saadik, tolmurullid nurgas. Nagu ei jõuaks seismagi jääda enne kui jälle liikvele peab minema. Well, keeping busy is one way of escaping. Aga tegelikult ma lihtsalt ei viitsi nii - ülepäeviti tööl (TNLE), tihe rebimine (mitte ainult Tartu ja Viljandi vahel pendeldamine). Ajal, kui peaksin esmaspäeval Viljandis tööl olema on ka aktus ja tõrvikurongkäik. Great. Samas, mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Oleks mind kaks. Lõhestuda ei taha.

Keep in mind - you're just human.

Eile käisin kelgutamas. Linnuke kirja.

"Ma ei ütle lemmikluuletaja, see kõlaks nagu lemmikloom." K. Saukas

Hirv jäi tuisu tõttu tulemata, mu küsimused mulle endale. Oleksin päris väga tahtnud küsida, et kuidas Tema ennast leidis...? Nüüd jäängi mõtlema, kuidas mõlema vanema surm samal aastal Teda elus pettunuks ei muutnud, kuidas Ta peale seda kõike edasi armastada suutis? Kuidas?

Tänane õnnelause: Õnn ei ole muud kui hea tervis ja halb mälu.

Milleks meeles pidada pikka viha ning mäletada võigast reetmist? See on nii kohutavalt ebatervislik, kui sulle mõnda asja pidevalt oma olemasoluga meelde tuletatakse.

Fade away, dream, fade away, nightmare, fade away.

November.

On eelviimane päev enne lund. Sa lähed maale, kaasas kaks head inimest. Te võtate peidupaigast võtme ja keerate ukse lahti, panete kõik kamina, pliidi ja 3 ahju küdema. Varsti lähevad toad soojaemaks. Esimene õhtu jääd väsimusest liiga vara magama, et järgmise hommikul kell seitse ärgata, naeratada ja uuesti magama jääda. Selle päeva võib tegusa alla lahterdada. Tänane hommik oli aga midagi muud. Avad silmad esimesena ja aknad ei paista läbi, paned kohvimasina tilkuma ja veidi aja pärast rüüpad valgemaks muudetud vedelikku nagu see oleks midagi eluks vajalikku. Lubad kassid tuppa käppasid soojendama ja kütad ahju. Esimeseks suitsuks uksest välja pistetud nina saab pihta pehme lumega, mida tuul lennutab kummalise nurga all iga nurga taha. Verandale on kogunenud kuhi valget, mille luuaga laiali lennutad selleks, et tuul selle kõik sulle vastu nägu viskaks. Naerad.



Ja nii kuni hetkeni, mil pead lahkuma. Peidad võtme ära ja hakkad tulema. Lumesse kaevatud rada on kinni tuisanud. Ülepõlvelumi tuleb püksisäärde ja teeb haiget, jalgu ei jõua nii kõrgele tõsta, kui vaja oleks. Bussipeatusesse jõuad läbituisanuna ja peaaegu vihasena, õnneks jätkub kellegi teise lumme tuisanud nina huumorit sullegi. Buss hilineb ja sa sulad vaikselt. Koju jõudmiseks tuleb veel lund läbida... Loomulikult lükatakse autoteid puhtaks ja kogu puhastatud lumi satub kõnniteele. Ega midagi, vähemalt on nüüd hea aknast õue vaadata ja kuuma teed juua...



Õues on detsembri-muinasjutt.

Sweet about me.

If there's lessons to be learned I'd rather get my jamming words in first, so tell you something that I've found, that the world's a better place when it's upside down.

"Panin ära minnes silmad kinni, et sind kaasa viia."

Oioioi, nüüd on nii, et mulle on antud ülesanne intervjueerida oma lemmik Hirve. Vägev võimalus. Vägev, vägev, vägev võimalus. Tundub, et pean lõpuks ometi millessegi süvenema ja vedelast vahepealsusest välja ujuma. Ma loodan, et ikka veel oskan seda mittevahepealsust.

Kuidas küll küsida, kelle uks on teda avanud, või kuhu on jätnud jälje tema isiklikud läbivalutatud päevad? Või kas ta võib endiselt öelda, et "olen vahel väliselt tasakaalutu seesmise tasakaalu nimel".

Mitte muretseda, olen juba oma igavaid päevi kellegi teise magamata öödega täitnud, nüüd on aeg vastata ühe magamata ööga sinu igava päeva nimel.

Tänane õnnelause: teed küsi nendelt, kes tulevad tagasi.

Piparmünditeed? :D

Tänane õnnelause: Kui sa soovid, et keegi teada ei saaks, ära tee seda.

Ohooo, orksi õnnelaused on uuenenud, ja elu ka kohe huvitavam. Samas need magamata ööd ei ole enam minu jaoks. Oi, kui raske on end püstiasendis hoida ja olukorda veidi konkreetsemaks fokusseerida... Ometigi tähendas eilne päev koos järgneva unetu ööga seda, et saab hoopis rohkem tehtud. Näiteks eile käisin stiilse hilinemisega kinos (detsembrihuumus), istusin sisukalt kohvikus, jooksin niisama ringi, käisin pangas õppelaenu graafikut ümber vormistamas, kooris ning kooriga väljas ning õhtu/öö päädis veel Quack'i ja kohutava hulga naeruga ning veel öösemal pannkookidega minu juures.

Veelgi sai peetud üks vestlus, mida ma juba pikemat aega ootasin - ideaalne veidi pehmendatud hetk. Ja ma tõesti mõistan J'i, nagu arvasingi. Aga see on kurb, kuidas me püüame igati äratada kaasinimeste tähelepanu - kui mitte muudmoodi, siis neile haiget tehes. Nad ei ole seda ära teeninud, mittekummaski mõttes - osad pole su pingutust väärt ja teistele ei tohiks rohkem ülekohut teha. Jätkem meelde, et meie sõbrad saavad meile kõige suuremat kurja teha, sest nad pääsevad nii ligi! Ettevaatust!

Naiskoor.ee

Just nii me jätsimegi täna teised koorid varju. Minu jaoks on see niikuinii Eesti parim koor, oligi aeg taas tunnustust saada! Vägev elamus karjuda õnnest. Aitäh, eesti parim Triinspiratsioon! Aitäh, eesti parimad lauluõekesed! Aitäh, eesti parim teine sopran :)


*särab*


Ps! Guess what, Tallinn on digimuutumas Kallinnaks. Täna nägin lõpuks ometi jälle pikemalt K&Co'd ja homme kohtume taas T'ga. Kuradi tore on ikka Tartu/Viljandi elemendist välja saada! :)

Mingil kombel purskus täna veri üle mu õla ja moodustas helesinisele seinale punase risti. Ilmselgelt pidi korraks end pisaratesse naerma. Jaa jaaa...

Loen vanu postitusi.

http://bizauh.blogspot.com/2005/12/kannatus-on-vabatahtlik-sellest-pn.html

Üks-kõik-sus on vabadus...

...me rääkisime. Nii on.



Viimasel ajal tahaks kõiki laused alustada sõnaga "naljakas,...".

Elu on nali, ütleb mu armas isa. Inimesed võivad rahumeeli naeratada ja tõesti ka rahus elada, kui nad endid liigselt kõigutada ei lase. Elu võiks vabalt võrrelda mõne kohustusega, mille lihtsalt peab ära/läbi tegema, ning sa ise valida selle, kas nutad ja teed või naerad ja teed. Mina isiklikult eelistan naermist.

Muidugi veidi pitsitab see teadmine, et on olemas potensiaalsed head inimesed, kes lihtsalt raiskavad ennast, muutudes sapisteks ja küünilisteks. Ja seda kõike, kuna ei julge omal algatusel vaadata sirgel seljal ei seljataha, ega enda ette tulevikku. Arusaadav ka, kui enda ande väära kasutusviisi tõttu on nii ühel kui teisel pool ootamas rida nende endi poolt lõhutud vihkavaid inimesi. Nii pöörduvad valugrimassides pead kõrvale, et vältida endale vastu astumist mööda seda rada, mida mööda minnes võiks ennast üles leida, tulevikku mõista ja minevikule andestada ning omakorda andeks saada.

See on üks kuradi suur küsimärk - kas tõesti see mineviku keegi/miski, mis on sulle liiga/haiget teinud ja endast välja eksiteele viinud, on väärt seda, et muutud samasuguseks kurja hauduvaks sitapeaks? Pole just ahvatlev, arvestades, et kõrvalekalded on lihtsalt kerge väljapääs kaotusesse, mis hiljem ei ole enam üldse nii lihtne. Mõistmine tekib, kui saad lõpuks aru, et keerulisemad teed viivad suuremate saavutusteni ning ühel hetkel võib äkki saabuda see hetk, mil on liiga hilja, sest oled andestamatult kaua kõndinud mööda ühesuunalist ummikteed. Need vihased ja katkised inimesed, kes terveks saanud ja kel on sinust juba ammu ükskõik, marsivad üheskoos naerdes mööda õiget teed ja sina oled lõplikult eksinud.

Lootus jäägu, sest kõik on võimalik. Vihjena tuleks kohalejõudmiseks (teeäärseid) hoiatusmärke näha. Palun, jõua õnnelikult koju. Naljakas, aga just seda ma sulle/teile soovingi. Sa ju oled ometigi iseenda kodu - pole mõtet endale näkku, ega teistele pähe sülitada.

Põsed õhkavad tänasest. Mmm. Ei, ma ei ürita ennast põnevaks teha ja rääkida ka ei viitsi. Lihtsalt nii kuradi hea on olla.

Games.

Dr. R. Chase: "Stay close to the game."

Dr. E. Foreman: "I'm trying to stop the game."
Dr. R. Chase: "That's your role in the game."

Dr. G. House: "You have three choices in this life. Be good, get good or give up."

Dr. 13: "I don't want to know"
Dr. G. House: "I don't have to know the lottery numbers, but if someone offered them to me, I'd take them."
Dr. 13 : "You spend your whole life looking for answers. Because you think the next answer will change something, maybe make you a little less miserable. And you know that when you run out of questions, you don't just run out of answers, you run out of hope. You glad you know that?"

Kummaline mõelda, kuidas mõned inimesed ennast sinu elust ära kustutavad, -naeratus naeratuse järel, näojoon näojoone järel... Ühel hetkel unustad isegi, kuidas see kunagi sulle oluline olnud inimene lõhnas, mida rääkis, millise varju jättis ta siluett.

Järsku polegi enam kahju, sest mälestus, millest kinni hoida, on kustunud, ning see, mille see inimene sulle andis, sinus muutis, on sinu omaks saanud ning sellest enam lahti ei ütle ega Ütleks, et need on kogemuseinimesed, kes tulevad õpetama, kuid polegi mõeldud su ellu jääma.

Kõige parem on omada omainimesi, neid, kes ei unune - nad tuletavad ennast iga natukese aja tagant meelde ja siis on hea tunda, et nad olemas on, ükspuha millisel viisil ja kui kaugel.

Samas... Kõige raskem variant on nn kahetsusinimene, kes on olnud oluline ning tuletab iga natukese aja tagant ennast meelde. Õigemini seda halba, mida ta põhjustanud on. Meenutab kogu oma olemausega, et minevikku ei saa unustada. Ja sa tahaksid niiväga põgeneda, või karjuda midagi stiilis "Sa oled vastik, jää vait!" ,kuid ei tee seda, sest sina oled liiga hea. Aga mina ütlen, et andesta ja muuda kahetsus kogemuseks.

Njah, pealegi on selgunud, et maailm on liiga väike, rääkimata Tartust, enda eest ei põgene nagunii. Aga enda üle on hea naerda, kui teised on veel haledamad. Jap. Fine.

Mis pilguga vaatad Sina varemeid, mis on ainus meenutaja kaunist majast?

24th here you are.

Olen igas päevas uus mina, igas olevas hetkes ja kõikides nendes ise-oldud päevades on midagi nii kaunist. Olgu see lihtsalt tavaline päev, kus päike veidi sooja toob või mõni päev, mille väärtust saad hiljem tundma. Olgu hetk enne südaööd, kui kellegi armsa kaugel olemine ei tundugi enam nii kauge, sest sõprus on suur. Olgu see õhtu, kui armsad sõbrad minu pärast kokku tulevad või hommik, kus ärkad väsinult kuid naeratusega. Olgu hommik, mil keegi ootamatu meelele pai teeb ja viimase asjana hüüab, et ma ikka valgust teistele ka viiksin.

Aitäh igale päevale kõige hea eest! Ja aitäh Teile kõigile, kes mu südame sooja hoiavad, kaugel ja lähedal!