Jah, just, te lihtsalt ei näe, mis toimub. Te ei saa kellestki aru, välja arvatud juhul, kui need teised olete te ise. Fakin' egoism ja vaatan-ainult-oma-mätta-otsast. Kui te ise oleksite kõiksus, siis te mõistaks, aga ei ole. Niisiis, kuna midagi on valesti, siis peaks vähemalt üritama.
Mina ei kavatse enam vait olla. Mina-mina-mina! Vähemalt ma pole vait ja ei teeskle, et kõik on korras.
Aga ma ei näe. Ma näen, mis toimub, aga kellegi üritust pole veel kohanud. Peeglisse vaatamine ei too sellele kõigele lahendust. Te lihtsalt ootate, mis elu kandikul ette kannab ja siis pole rahul, sest te ju andsite endast kõik, püsimaks täpselt samas kohas, et elu ikka kindlasti teid üles leiaks. Totaalne mõttetus. Ja alati on ju kedagi teist süüdistada. Alati on keegi, kellel on väike pind. Aga enamusel on palgid. Ja need pindudega tüübid saavad palkide eest ka. Mina lähen järjest rohkem vihale - hoidke alt, kui ma ükskord päriselt vihastan. Siis jõuab see kuradisillal oodatud kurat lõpuks kohale, ainult et teisel kujul, kui te ootaks.
Selle viha kogunemise vastu ei aita ka kurbus ja hirm, mida ma enda sees märganud olen viimasel ajal. Need mõlemad on seotud sama teemaga, mis vihagi, aga nad on... õrnad ja jõuetud. Mida õrnemaks ja jõuetumaks jään, seda enam ma ei näita seda välja. Bitching-bitching, onetwothree! Et nüüd te siis teate. Või siis mitte. Ega ma ei ootagi enam, et mingid positiivsed nähtused antud teemas juhtuks. Vähemalt ma olen natuke enda seest välja saanud. Hämades. Aga kui te vähegi arukad olete, siis te saate aru, kes te täpselt olete ja mida te valesti teete. Ma väga loodan.
Minu jaoks on kaks teed. Esiteks, ma ei mängi teiega, niikaua, kui teie ei mängi minuga. Ja teiseks, muutun järjest vihasemaks ja kui see kulmineerub, siis peale seda on mul teist väga ükskõik. Tegelikult ka. Sest viha ei meeldi mulle ja ma ei pea veetma aega inimestega, kes mind vihastavad. Urr! Punkt.
