Pilv pükstes

töötlus V. Majakovski tetraptühhonist

Laisk ulm diivanil
mu südamekalts
lohutuseks saaks hallid juuksed

viiul mängib õrnade tunnetel,
trumm matsidel, mina teen
end üleni huulteks
ja olen täis õrnimat:
mitte inimene,
vaid pilv pükstes!

on mehed ära kasutet'
ja naised kulunud

ägiseb nõrk rahn,
tahtmise küüsis,
vaevades, väga

olen nii rahulik
närvide rügement
laiba pulss
kui kirjutan "nihil"
kõigele, mis teht'
mustmiljon väikest ropast armu

objektiivne armastus

one engraved on my forearm
as the other heart needs
to be empty for at least next
twenty two years
tell me you hate me
be useful

Seda ei ole olemas. Ei ole! Täpselt nagu pole ka mind olemas. Nagu ma ei ärka igal hommikul üles, et olla osa masinavärgist, mille abil inimesed ennast alal hoiavad.

Tegelikult olen ma inimeste alalhoiuinstinki ohver, surm on mind juba mitmeid kordi kutsunud, aga mul ei ole lubatud temaga minna. Seega tundub ka kõik õnnelik mulle keelatud olevat.

Ma ei taha armastada, ausõna, sest see toob ainult halba. Ma ei taha ka vihata, sest see on veel halvem emotsioon. Kõige lihtsam oleks lihtsalt kõigest vähegi impresseerivast (impressure=impressive+pressure) mööda slalomeerida, nagu ma seda tänaval ratta seljas inimestega teen - *viuh* ja läinud. Pinnapealsus on stiil, aga tüüpiliselt õnnetule inimesele ei suuda ma seda piisavalt välja pidada. Kui hale.

Kusjuures, minu tahtmine mitte armastada ei tähenda seda, et ma oskaks armastada, sest selles just ongi catch, aamen. Armastamise oskamine oleks midagi, mida peaks õppima, aga selleks olen ju võimetu - sotsiaalne friik, ultrajoviaalne depressiivmaniakk. Ilmekas ju, et minu "armastusest" teavad väga mitmed, aga mitte see objekt ise. Teeselda ma oskan - just look at me!

Detsembris ilmselt Värskesse Rõhku, ei ole isegi kindel, et see rõõmustab mind. Ma ei mõista end.

[ keeleline ]

Aken tee lahti ja lase mind sisse
skisofreeniliste robotmasinate superheli saatel
võtan metallkülmast käest, vean vastu
tahtmist sind tantsima asfaltparkidesse

ja punaste fooride silme alt läbi
inimmõistused ahhetavad sünkapis
kui ma sunnin sind seisma
esimese reeglivälise puu kõrvale

kuulama ürginstinkte

kasvava rohu mürinat, maasikate üminat,
õunade valmimisorgasme,
lume nurrumist maailma süles

ja siis, kui hakkad aru saama nende keelest,
mu mehhaaniline Adonis,
võin sulle rääkida me kahe saladust:

*** **** ******** !

_______________________________________

Schiller ütleb ka:

"Kui looja saatis surma valdusesse
kord inimese oma palge alt
ning rajaleidmist jälle valgusesse
kesk rasket meelteelu nõudis talt,
kui taevalised kõik ta heitsid ära endast,
siis üks vaid, inimlik, neist heldena
ta juurde surelikku ellu lendas,
kus mahajäetut juhtis helgena.
Nii hõljub meelteilma piiril tema
siin, üsna ligi oma kallile,
ja maalib kauni pettusena
Elysioni vanglavallile."

ja veel:

"Sa alles sealpool iluranda
said näha tunnetusemaad:
et aru suudaks täiust kanda,
ta enne hurma omaks saab.
Mis voolas muusa kandlest ammu
su rinda nagu magus aim,
see kasvatas su hinges rammu,
kust arenes maailmavaim."


Kas see siis ongi tõde?