Maailmaruumi on tekkinus uus sõna - "draamakomöödia". Mitte, et see iseloomustaks mu elu mingil määral, sest siin ei ole teravaid nurki, aga lihtsalt see variaabelsus on vapustav ja veel ühes sõnas, ja see paneb isegi õhtul tööjärgselt mõtlemisvõime kaotanud mõistuse amokki jooksma. Suvaliseses suunas, aga vähemalt on teada, et see on võimalik. For that, I thank you, allmighty Universe. Kh-khm.

Ja pealegi, kui 2 kuud pole midagi kirjutanud sest pole tahtmist/jõudu/vajadust/võimalust/mõtet/jne, siis võib ju kasvõi suvalise märgi maha panna, et ma siiski olen olemas ja kickin', ohyeas.