She's got it all figured out...

Täna oli liiga tavaline päev, et midagi erilist öelda. Magasin jälle kella kümneni ja kella kaheks kooli, et sealt siis vahepeatusega toomemäelt ja gruusia saatkonnast koju laekuda. Veel on aega.

Veel on aega.

Veel on aega, et juhtuks midagi huvitavat.

Veel on aega ja ma lähen seda huvitavat otsima.

Veel on aega.




Üritan ikka veel kirjutada oma amatöörkuradi juttu, eks näis mis sest välja tuleb ja kui palju oma mõtetest suudan loogiliselt ritta panna... Jah.

Tahan veel äikest, eile oli ilus! :)


Veel on aega!

Do you believe in what you see?

Hommikul pusisin referaadi kallal budismist. Njah. Kummaline (olgugi, et ma olen seda sõna liiga palju viimastel päevadel kasutanud), ma ei osanud midagi varem arvata sellest usust. Nüüd ma tean rohkem, aga samas mitte. Ma sain teada, et tegelikult budismis ei olegi jumalat, kui mütoloogilist tegelast, vaid dharma, mõtteline ühik
vaimsust, nirvaana, kuhu tahetakse kogu nõutava täiuslikkusega jõuda. Aga samas... ei peagi tegema midagi muud peale mediteerimise... Või vähemalt seda arvatakse. Kes siis teab mis on üldse meditatsioon? Tasuta psühhiaater.... Brrf. Can you spell s-t-r-a-n-g-e?


Selle kõige kõrval on täna liiga palju
aega mõttetult kulutatud,
veel mõttetum oleks raisata aega
selle kirjapanemiseks.


Ük, üks asi - valimiskampaaniad täies hoos. Ma luban, et see aasta ma valima ei lähe, kellele olekski häält anda? Mingile suvakale, et pärast saaks mõelda - oipagan, ja mina toetasin teda... Arrghh, ei.





*Nothing is real*

Why'd you have to drop this ball on me?

Kõigepealt - need automaatsed kommentaarid ajavad närvi. Või noh mitte päriselt, aga umbes nagu,nagu,nagumisonelumõte. Reklaami topitakse igast august välja-sisse-välja-sisse, nagu üleüldine mentaalne seks, ainult kulminatsiooniks on raha raiskamine ja kellegi *geniaaliku* väljamõeldise tarbimine. Ma olen ohver, ajuti, iseenda harjumuste ohver, proovida uusi asju, rutiin ju sakib, igast küljest. Leiutajatest - see tüüp, kes leiutas need pisikesed suhkrupakendid, kus 2 kildu on sees, tappis ennast ära, sest mittekeegi ei osanud seda õieti avada... What's the point wid that?

Täna käisin ülikooli akadeemilise naiskoori ridadesse astumas. Jaajaa, kohe peale seda veel proov ka, mis kestis mingi sada aastat (loe 2,5h). Väsinuna ja päev otsa kontsadel tatsanuna ronisin Inglisilla ja Kuradisilla alt läbi ja maandusin Kat'i juures, kes turgutas piparmündijätsaga ja toppis lahkudes mulle kassi kaenlasse. Vaene Lotakene ronis esimese asjana diivani alla, seal ta nüüd kükitab. Ma kohe lähen ja üritan ta sealt päästa.

Loomakaitse ükskakskolm.

Jah. Dubiduu.

Aamen.


Buonanotte.

Kohvi, poolkummaline, sest täna ei tahtnud piim vahtu minna ja Coffee Latte'st sai kohv magusa piimaga. Njaa, ega sellelgi midagi väga viga pole, aga AUSÕNA, parim latte on siiani olnud Cafe Truffe's. Modern meets casual. Tõsiselt lahe koht, ainult muusika on veidi valju. Ehk täpselt sobiv kohmetuks esimeseks kohtumiseks ja annab veel naerda kohalike vaatamisväärsuste ja matkaradade pihta (@urvitavad töömehed ja ülessongitud Raekojaplats).

Ok, mind oodatakse.



PS - Ja kes saab täna kassi?:D

Music gets the best of me, now.

Vahel ma ei taha, kohe üldse mitte. Siis jälle rohkem, kui midagi muud ja see võtab jalust nõrgaks, igaltpoolt mujalt ootusärevalt värisema. Oeh. Igatsus või ehk midagi reaalsemat libiseb mööda mu nahka, need ei ole pisarad, ma pole juba väga kaua nutnud. Nutmine on nõrkus? Oo ei, nutmine on tugevate õigus, nõrgad ei julge enda tundeid demonstreerida.

Niisiis... Alternatiivrokk ja Jack Johnson - "It's as simple as something that nobody knows"; "I've got a faulty paraschute, I've got stranger as friend,---, next time that you shoot, make sure that you aim"

Ma loodan, et keegi rohkem sügispalavikku ei kavatse jääda - kes muidu minuga öösel Emajõe äärde jalutama tuleb? Oleks juba aeg... või ehk?

Eelnev post lendas ära lõunamaale enne kui suutsin rääkida oma romantilisest nädalavahetusest Loodusega... Nimelt veetsin laupäeva ja pühapäeva õunapuude otsas turnides *sihin-sahin-rigin-ragin-pots-bots* Taliõunad tahtsid korjamist ja kastitoppimist. Jaajaa. Sügisesed õunad, eriti martsipan, on parasjagu nii küpsed, et kui puu all suu lahti seista, siis kukuvad ise hammaste vahele ja sulavad keelepeal magusaks plönniks. Mmmmm :D Õunakook, õunamoos, õunapomm, õunakomm, õunamahl, õunavein, õuna-shallalaaaamisiganes :D Süüügiiiis hakkab pähe, karmilt. Ja mul tuleb varsti sünnipäev :) Ja mul on üks naljakas armumine. Ja mul on üldse naljakas. Ja siis on mul veel suur hunnik shokolaadi ja optimismikastmes pessimismi. Ja egoismus on ka. Ja suur hunnik kahtlust, et mu jutt kostab blondiinilikul, mida ma muidugi ei ole :D Ja see kollane jänes oma paueriga on ka. Duracell! Õunanägulisi unenägusid! :) 

Ma armastan loodust. Ausõna. Vahel unustan selle natukeseks, aga kummalisel viisil mitte kunagi pikemaks, kui päevaks. Need harvad päevad on sellised egoistlikud, kus pole midagi peale minu enda, minu mõtete, minu toa, minu arvuti ja minu piimakohvi, ehk ka minu toidu. Neid võiks ehk kutsuda let-me-find-myself-a-use päevadeks. Tavaliselt ma taganjärele kahetsen neid raisatud tunde, aga mis teha, kui prioriteedid on veitsa vildakil ja kool segab mu mõtisklemist, nagu ka ema ja õde... *kuri irvitus*. Õnneks osad segavad faktorid sunnivad mind õue kondama - päeval ei ole sellest küll erilist tolku, aga öösel... Mmm. Tartu on looduslinn. V2hemalt minu jaoks. Suva neist möödavihisevaist tossujugadega autodest ja bussidest, üritan neid ignoreerida, kui võimalik ja jälgin pigem teeäärset rohtu ja puid. Paratamatu, et tegelikult inimesed käituvad niimoodi, nagu nad käituvad - võimalikult mugavalt ja seetõttu ka hoolimatult. Mugav on ju mitte vaevata end hoolimisega. Evolutsiooni viga :D Eijah, tegelt, pardon. Ma ei leia, et paha on olla hooliv-släsh-sõltuv mugavustest, riietusest-släsh-moest, elektrist, arvutist, et cetera, aga krt, areneda oleks võinud ka inimlikkus (misasiseeveelon) ja hoolivus - endast, lähedastest, loodusest. Miks peab kõike, mis on hea, hävitama? Oeh.