Ooh-la, people! P!ATD on lasknud välja uue täesti teistmoodi laulu. Ma ei suutnud seda uskuda, aga see on isegi väga hea. Video on ka äge. Loomulikult mingigi kvaliteediga videot veel youtubes pole. Kuna Panic! on nagunii suhteliselt halb live-band siis vastab järgnev video päris hästi reaalsusele, aga loomulikult võite seda pilti(!) ja heli veidi paremana ette kujutada. British looks iz nice. I like.

Nüüdseks on möödunud 8 päeva sellest, kui ma koristamist alustasin. M. ütles, et see ei ole enam koristamine, vaid marodöörlus, mida iganes ta ka ei mõelnud sellega, aga päris põhjalik olen küll olnud. Lõpp peaaegu paistab (selleks korraks). Võiksin lausa põrandale imikuid roomama lubada. Või noh, järgnevad 3 päeva, kuni Latte pole suutnud taas igat ruutmillimeetrit sellest korterist enda karvadega katta.

Kirjutada tahaks. Aga mida vähem kirjutan seda kaugemaks kõik muutub. Olen juba peaaegu liiga maa peal. Kui see üldse võimalik on, et mina ja liiga.

Ok, side lõpp.

2 päev purjus. 2 päev teen suitsu. Kui vaid oleks reaalne põhjus maha jätta (peale mu enda). Wannabeunselfish.

Hang on.

Ostsin riidepuid. Eemaldan silte, millele on kirjutatud Hang On. Naeratan kurvamaiguliselt ja panen mängima Regina Spektori Braille. Silm hakkab jälle tõmblema. Latte keerab kõhu ülespoole ja mõnuleb. And she was listening to the sound of heavens shaking thinking about puddles, puddles and mistakes.

They were just two jerks playing with matches, cause that's all they knew how to play. And it was raining cats and dogs out side of her window and she knew they were destined to become sacred road kill on the way.

After all I'm still a jerk playing with matches, it's just that he's not around to play along. I'm still an ass hole playing with matches, blowing out wishes, blowing out my dreams. Just sitting here and trying to decipher what's written in Braille upon my skin...

Kevadpuhastus.

L. läks ära. Oot, ma proovin seda veidi vähem masendavalt öelda - läks reisile määramata ajaks. Kääks.

Eile üritasin leida keerulisemat sõna väljarände asemele, sest muidu kõlab see nagu kured lendaks kevadeks minema. Samas... Ega see sellest väga kaugel ei olegi. Ei oska enam määratleda, kas tugevamad lähevad ära või jäävad paigale. Kuigi mu enda sees on nii palju vabandusi, mis ära ei lase minna, ometi tahaks, tahaks, tahaks! Maksaks keegi mu õppelaenu või töötaks 2 aastat minu nimel V's (VH maksab õppelaenu aasta ette ja aasta taha), tuleks koliks Uuele tänavale, võtaks mu kassi (ok, seda ei pea). Ah, whatev.

Mul on ju ikkagi puhkus. Tööst. Alkoholist. Sigarettidest.

Kevadpuhastus. Every way.

OST: KingsOfConvenience&NorahJones&JoshuaRadin& so on.

Tegin täna testi. Test ütleb, et ma suudan edukalt eristada teineteisest 2,1 Hz võrra erinevaid helikõrgusi. Aga rütmi kohalt - rhythm perception or memory deficit. Haa. Pigem mälu siiski, jaa.

Ainus asi, mis mulle praegu enda ja maailma suhte juures meeldib, on see, et homme algab puhkus. Nothing more. Shoot.'

Tramaivõiseekuradiuksekelltöllerdabkoguaegaaaarrrrrrrrrrrrrrrrrggghhhhhhhhh.

Eilne öö. Lõpuks üks unenägu, mis meelde jäi. Sest lihtsalt absurd. Loomulikult kontrollisin unenägude seletajat, mis ütleb sündmuste järjekorras:

rõõmsad sõnumid, vihastamine toob kahju, tervis ja rahulik meel, muutused, raha ja rikkus, turvalisusevajadus, sõpradega kohtumine, tõrjutud tunded ja mõtted, õnn abielus ja armastuses, õnn ja vaiad läbisegi, saladused, kordaminek ja rõõm, väga hea õnn ettevõtmistes.

No, kõlab ju hästi, aga uni oli ikka suht haige. Iu-iu-iu-haige.

Hääletasin täna V'st T'sse. Well, that was really weird. Kogemused kummaliste autojuhtidega ei lõppe. Õnneks oli seekord isegi autos naljakas.

Siis meenus vanaema tagantjärele tähistatav 80. juubel, millel osalema pidin. Täna. Nüüd olengi Jõgeval. Palju õnne mulle. Jälle.

Õu. Palun klammerdage või naelutage mind Tartus mõnda mugavasse kohta kinni. Palun? Maiviiitziienampidevalttõmmeldapraeguselorbiidiiil. Blööö. BÖööö.

Hah!

Marilyn Manson - Coma White

kõik need valged laevad

mille peale saab lohiseda

mööda väänkoridore

hirmpikad

need valged laevad ei

vii kedagi kuhugi

kunagi

kaks tundi

mujal siin

kuus valget pilli mis

mööda hirmuväändeid

mu sisse neelduvad

ei anna tagasi

aega kedagi kunagi

kuhugi

minul siit minna

kaks valget tundi

kuus valget pilli

edasi

______________

Käisin Soomes ja Arstil. Vot siis. Now I'm taking a pill to make me numb, a pill to make me dumb, a pill to make me anybody else. Wow. Yeah. Cool.

Heart( )beats.

Terve päev eile oli kummaline tunne. Midagi konkreetset nagu ei teinud, võibolla seetõttu see päevane udu.

Õhtul koperdasin Ekraani vaatama "The Curious Case of Benjamin Button". Oli hea, tõsiselt hea. Kuni täpselt keset filmi hakkas järsku kõrvus kohisema ja keegi oleks nagu mu südame pöördeid üles keerama hakanud - tõdõkk-tõdõkk-tõdkk-tõdkk-tõdk-tõdk-tõk-tõk-tk-tk-t-t-t-t ja siis ma tahtsin ära minestada või surra, või midagi, mis sellest kohinast päästaks. Surusin end sügavale tooli sisse, aga see ei aidanud. Hüppasin püsti, tehes ilmselgelt kohutavat kolinat ja tuigerdasin välja. Kiirabi. Peaks vist ikka hoolikam olema endaga.

Filmis rääkis üks laevakapten koolibrist, kelle süda põksub minutis 1200 korda ja tiivad kuni 200 lööki sekundis *klõnks* kes sureb 10 sekundi jooksul, kui ta tiibu kinni hoida. Hiljem, kui antud kapten suri siis ilmus kuskilt koolibri. Keset laia vett. Kitš? klišee? Mhm, aga mõjus.

Have to see it again. For sure.

The heart must have a beat.

Mu rõdul sööb kuldnokk
viinapuuväätide marju
just hetkel.

Eile vaatasime Slumdog Millionaire. Polnud paha, aga 8 Oscar'it?(Ariel ütles: wtf?") Mille eest? Jah, see on retooriline küsimus.

1. Best picture
2. Best directing
3. Best song
4. Best music score
5. Best editing
6. Best sound mixing
7. Best cinematography
8. Best writing (adapted screenplay)

Oeh. Tsau.