Ei ole enam rohkem
sünonüüme narmendavatele
servadele su silmades

kõik metafoorid on
ammu kasutatud
ja kasutuks saanud

aga sina ei saa
ikka veel aru

ole vait ära vaata mind
kui viimast lõimelõnga
mis hoiab koos su
turvavõrku.

See sügis lõhnab teisiti.

Kaua-kaua aega tagasi meeldis mulle üks parfüüm, mida täna uuesti nuusutama sattusin. Natuke ehmudes, sest see ei sümpatiseerinud enam üldse. Müüja rääkis, et see sõltub täiesti inimestest, kes muutuvad ise endas ja seetõttu endised toonid enam ei sobi neile, tundudes teistmoodi lõhnavat .

Jah.

Müüja Raekoja platsil asuvas Eva poes oli nii sümpaatne, et ma ei saanud sealt poest ilma midagi ostmata väljuda ja nii oli tänase päeva saagiks kaks kanget. EA Provocative ja Burberry London. Mõlemad lõhnad on juurtega maas ja õitega taevas ja ka vahepeal. Ruuduline ja tumehall. Oeh, kõlab hästi.

Let me be now.

Wind-up doll.

Ma ehmusin täna enda peale.

Lausa hirmutav, millise temperamendiga lõid välja väsimus ja ületöötamine ja tüdimus ja pettumus ja kas ma juba ütlesin, et tüdimus. Kõik asjad käisid mürtsuga ja isegi sõnad kraapisid kurku ja plahvatasid keelel. Järgmisel hetkel sain aru ja silmad vajusid uduseks.

Ma ei ole kunagi tahtnud olla see, kes teeb oma tööd tüdimuse ja ükskõiksusega. Täna nägin ja tundsin Selle ära. Kõige hirmutavam on see, et pole isegi aega end koguda. Homsest alates olen sunnitud 3 päeva Viljandis "veetma". Sisetunne on üles ärritatud ja valmis kohutavaks mässuks, millele karkass ei tundu vastu pidavat.

Naeratamine vajaks hetkel 2 kraana abi.

Keerake mind üles.

Värvidevalu.

Vahel on tunne, et elusolemise gamma moodustab suursugune sarnaste toonide värvisümfoonia. Vahel üdini roheline ja vahel üdini valge. Aga vahepealsed ajad on omaette teosed, kirjud ja kriimud.

Täna, kui päike juba teist vaba päeva paistab mu rõduaknast sisse, taban järjest süvenevat muutumist, teisendumist. Värvid võitlevad enda eest, sest looduse paberileht hakkab ennast kustutama.

Sügis on kevadele vastupidi. Nagu see aasta, kui tuvid sittusid mu rõdule ja mustadele väätidele tekkisid pungad. Nüüd, "oh, mu sügis, mu sügis!", on viinapuuväätide asemel kaleidoskoop, värvid ringlevad, muutuvad ja sädelevad. Ja see lehetu auk, mis oli ainuke ühendus välismaailmaga, ei kasvanudki kinni. Ja varsti see müür ei kaitse mind enam, olen talvele valla nagu kõik teisedki. Seni mind kaitseb veel see lähedane "sügisvärvidevalu" (nagu ütles üks mu kallis sõber).

Aga mul on hea olla. Kuigi septembriga lõppes järjekordne miski. Ja ma ei muretse, ega karda enam, hetkel ja hetki. Need väädid püüavad mind kinni, kui vaja.

Tänase päeva mõte Simpsonitest:

"Smithers, massage my brain!"
"Yes, Sir!"

azure ray - seven days

they're seven days below us
that keep me hovered above the
ground and nights just blend into
the morning definition is the first
to go down if I were to stay here

between us I might forget where
I'm bound so I can't stay in between
I guess i'll walk away and here to
read the future, but forced to breathe
out the past and too many

conversations to uncover what
was purposefully lost and we all
looked so desparate showing the
guidance that we lack and we
used to be so wistful I guess we

feel it's safer holding back if
I were to stay here between us
I might forget where i'm bound
so i can't stay in between us
I guess i'll walk away

Kui ma poleks see, kes ma olen, oleksin ma Elisabet ja mu nimest moodustuks anagramm - "a true sublime".

Mõned hetked on nii ootamatud, et ei oska nendega midagi peale hakata. Vanad jutud on räägitud, uued on liiga uued, et neid sõnastama hakata. Ja siis ongi see hetk, nad vaatavad sulle otsa ja on lõpetanud ootamise, et sellest suust veel midagi pudeneb. Sellest tuulekeelelisest. Poleks arvanudki, et see pole vabadus, kui miski enam mind kinni ei hoia.

Septembri staatus:

N11 tööl+koor
R12 vaba
L13 vaba
P14 vaba
E15 vaba
T16 tööl valves
K17 tööl
N18 tööl+koor
R19 tööl
L20 tööl valves
P21 vaba
E22 vaba
T23 vaba+koor
K24 tööl
N25 tööl+koor
R26 tööl valves
L27 vaba
P28 tööl valves
E29 vaba
T30 tööl+koor

See kuu sõidetud 12x80 km, veel tulemas 21x80 km. Oohoo, seega on antud kuu ennustatav kilometraaž umbes 2640. Uau.

Tir edun derc over.

Pinnapealne kulgemine, aeg voolab ja kisub kaasa. Märkamatult ujuvad päevad allavoolu ja hetkel tunnen end ankruna, täpselt, et mitte vastuvoolu, ega allavoolu.

Loen tunde päevad läbi (või noh need ebamäärased ajad unede vahel). Hommikul magatud (3,4,5), veel tööl (4,3,2,1), kojujõudmiseni (2,1), õhtused tegemised (2,1), magamaminekuni (1,1,1,...), ärkamiseni (5,4,3...)... Või loen päevi (ükspäevveeltööljasiissaabäramaaleneljakspäevaks).

Kartulivõtt nädalavahetusel. Ei tahaks. Aga kannatamatu "ära" on.

Soon.

Fun? Fair?

Kummaline, kuidas me pöördume tagasi asjade juurde, millest märkamatult loobunud/ilma jäänud oleme. Nagu see miski, mis jõuab kohale märkimisväärse hilinemisega just siis, kui teda enam ei oodata. Ma ei arvanudki, et veel on soojust selles aastas, sügisesse suubuvas suves. Enam ei oodanudki. Kui julm minust ja kui kaunis vastus küsimusele, mida ei julenud küsida.

Äkki see ongi järjekordne märk. Koma, peale mida läheb lause edasi. Aeg ju samuti ei oma ootusi enda ega ka teiste suhtes, minnes edasi täpselt nagu ta peab, isegi kui seda talle süüks pannakse. Miks siis meie peaksime ootama, kui kõik läheb nagu peab? Miks on vaja olla negatiivne või positiivne tuleva suhtes? Miks üldse? Miks?

Näiteks need telefonikõned, kui sa planeerid kogu kõne ette, pead dialoogi enda peas ära. Ja kõik tundub sobivat, laused üksteisele loogiliselt järgnevat. Valid numbri ja ootad. Ja siis kuuled ainult võõrast naisehäält rääkivat midagi, mida polnud plaanis. Või pikka nõudlikku tooni, millele järgneb lohutamatu häirealarm. Milleks kõik see? Et oleks turvaline? Ääk, vale vastus.

Mõni vastus on pilet teadmatusse. Kui teada tahad, siis parem hinga sügavalt sisse ja hoia kinni, sest ees on üks kuradima vägev sõit. And I think it won't be fun or fair.

*here's how to imagine a deserted funfair?*

In case you don't have a goldfish to fill your wish, the situation can be saved by the fact that you don't have a wish also.

O.o

Äratõuge.

Ma ei ole enam kindel, kas peaksin kirjutama uuesti selle, mis miskipärast ära kustus. Õhus olevatest Nihetest, Muutustest. Segadustest. Suurtest ootustest ja nende mittetäitumisest. Pettumistest. Selletõttu vajamisest. Vist ei peaks. Võibolla oligi liiga lähedal küsimusele "miks?". Enam ei ole see hetk, kui mul oli vaja neid mõtteid mustvalgel näha.

Muidu jooksen täna nurki ümmarguseks. Enesel ja seintel. Või on alateadlik vajadus valutada. Olukorda muuta.

(S)igatsen. Ei tohiks vajada. Sõltuda. Eriti ei tohiks vajada katastroofiolukordi, asjadest/endast aru saamiseks. Veel enam ei tohiks sõltuda inimestest, kes mu sisemistele katastroofiolukordadele reageeriksid. Ma tunnen ära. Ärge tulge nii lähedale, võite pihta saada. Äratõuge.