Fun? Fair?

Kummaline, kuidas me pöördume tagasi asjade juurde, millest märkamatult loobunud/ilma jäänud oleme. Nagu see miski, mis jõuab kohale märkimisväärse hilinemisega just siis, kui teda enam ei oodata. Ma ei arvanudki, et veel on soojust selles aastas, sügisesse suubuvas suves. Enam ei oodanudki. Kui julm minust ja kui kaunis vastus küsimusele, mida ei julenud küsida.

Äkki see ongi järjekordne märk. Koma, peale mida läheb lause edasi. Aeg ju samuti ei oma ootusi enda ega ka teiste suhtes, minnes edasi täpselt nagu ta peab, isegi kui seda talle süüks pannakse. Miks siis meie peaksime ootama, kui kõik läheb nagu peab? Miks on vaja olla negatiivne või positiivne tuleva suhtes? Miks üldse? Miks?

Näiteks need telefonikõned, kui sa planeerid kogu kõne ette, pead dialoogi enda peas ära. Ja kõik tundub sobivat, laused üksteisele loogiliselt järgnevat. Valid numbri ja ootad. Ja siis kuuled ainult võõrast naisehäält rääkivat midagi, mida polnud plaanis. Või pikka nõudlikku tooni, millele järgneb lohutamatu häirealarm. Milleks kõik see? Et oleks turvaline? Ääk, vale vastus.

Mõni vastus on pilet teadmatusse. Kui teada tahad, siis parem hinga sügavalt sisse ja hoia kinni, sest ees on üks kuradima vägev sõit. And I think it won't be fun or fair.

*here's how to imagine a deserted funfair?*