Täna, kui päike juba teist vaba päeva paistab mu rõduaknast sisse, taban järjest süvenevat muutumist, teisendumist. Värvid võitlevad enda eest, sest looduse paberileht hakkab ennast kustutama.
Sügis on kevadele vastupidi. Nagu see aasta, kui tuvid sittusid mu rõdule ja mustadele väätidele tekkisid pungad. Nüüd, "oh, mu sügis, mu sügis!", on viinapuuväätide asemel kaleidoskoop, värvid ringlevad, muutuvad ja sädelevad. Ja see lehetu auk, mis oli ainuke ühendus välismaailmaga, ei kasvanudki kinni. Ja varsti see müür ei kaitse mind enam, olen talvele valla nagu kõik teisedki. Seni mind kaitseb veel see lähedane "sügisvärvidevalu" (nagu ütles üks mu kallis sõber).
Aga mul on hea olla. Kuigi septembriga lõppes järjekordne miski. Ja ma ei muretse, ega karda enam, hetkel ja hetki. Need väädid püüavad mind kinni, kui vaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar