Ehk siis, selge õppetund sellest, et pikk inimene ei pea mitte ennast langetama samale tasapinnale, kui lühike.
Olen liiga palju elulisi õppetunde saanud viimaste kuude jooksul, et on kadunud isegi soov seda kõike üles kirjutada, nii ehk naa mõtlen pidevalt ja on siis seda kõike veel mustvalgel vaja näha?
Ööd muutuvad pimedamaks ja üksikumaks. Nagu ühe kontserdi kuulutus: Mr. X - Live and Alone. Jah, ega see üksindus tapa, aga uhke ka vist selle üle olla ei oska. Unistused on hirmu koleda maski taga peidus ja vahel ei oska enam isegi häid asju soovida endale, sest ei tea, kust alata, kas üldse alata, miks alata, kuidas alata. Kellelgi on vastuseid? Ootan.
Vahel isegi need,
kel on alati midagi
öelda vaikivad
ja siis olen täiesti üksi
ei oska endaga
midagi peale hakata
ei ole piisavalt hull
ega piisavalt mees
et olla Alliksaar
võibolla polegi
enam mõtet öelda
peale teda tulgu
või maailmalõpp -
ka see oleks ilus
linn, mis iial ei maga
näib maha magavat
puu otsast langevaid
maailmalõppusid
isegi tähed tõmbasid
teki üle pea
ja andsid alla
ise jäin ootama
et tühik tühistaks enda
varsti
ongi
valge
eks?
