Today's fortune: Today might be a great and wondeful day. It depends on you.

Edit:

Today's fortune: Today might be a great and wondeful day. It depends on what you did last night.

Tegelikult ei olegi mul midagi öelda. Prääks.

Nostalgiaplombiir.

Vahel tulevad vanad head asjad jälle tagasi, nagu see soe tunne, see lapsepõlve värviline plombiirimaitseline suvemälestus.

Vahel tulevad inimesed tagasi ja siis on veel soojem ja veel värvilisem olla. Nagu seebimull päikesepaistes! Aga kauapüsiv. I wish.

where ever it goes

I always know that

you make me smile

please stay for a while now

just take your time

where ever you go

(Colbie Caillat - Bubbly)

Evening rain.

I can't stand to see the morning come
while the evening rain's still falling
I close my eyes
It doesn't work
I can hear
tomorrow






Olen endiselt väsinud nagu rattas jooksev orav, kes seisma jääda ei saa. Mul on siiski tõesti hea teid kõiki näha ja naerda teiega koos, aga vahel on ka hea jõuda koju. Rõõmustada, et kass lubab hea meelega endale pea peale musi teha ja siis peksab vastuseks oma pead vastu mu õlavart ja topib saba üle klaviatuuri ja varjab samas ekraani. Njäuh.

Homme veel lühike päev tööl, siis üks vaba ja siis lühike päev ja siiiiiiiiis on folk. Ohhoo!

Igatsen. Noorust.

Viimaseid päevi iseloomustab:

*Vanamal diagnoositi kopsupõletik ja lõpuks ometi osatakse teda ravida. K. ärkas koomast ja küsis pardipraadi ja ööbikukeeli ja kaaviari ja keefiri.

*Vein ja viinamarjamahl? Vein ja viinamarjamahl!!!

*Poleks ise selle peale tulnudki!



Gen'is on üle pika aja jälle hea. Suitsuruumis õllepannkooki süüa ja nii.

Ja niisama omailmas.

Foto: Kärt

Kui ainult magada ka saaks.

Surmasõlm.

See kõik on uni. Ma ärkan üles ja kõik on hästi.

Tegelikult on praegu vist ainult unedes kõik korras. Reaalsuses on katkised, haiged inimesed ja ma ei saa parata. Ei saa isegi mitte olemas olla, ainult soovida. Aga praegu on madalseisuga võrreldes isegi paremuse poole liikunud ja lähitulevik või veidi kaugem tulevik näitab, kas tahte ja heade mõtetega saab paratamatuse vastu.

Vähemalt mina hakkan jälle mõtlema, kui piiratud meie aeg siin ikkagi on. Võiks ju elama hakata või nii... Enne kui peas mõni veresoon lõhkeb või tõbi seinte vahele sulgeb.

how edged are
the arches of these
blades of grass

take a breath
you're tied to this
life with a

death knot

"For once you have tasted flight you will walk the earth with your eyes turned skywards, for there you have been and there you will long to return."

Leonardo Da Vinci





Õige inimene, kellele oma temperamenti näitama hakata ja õige aeg, kuna seda teha. Mitte. Sitasti on. Pärisväga. Loodetavasti ei saa ma kinga (kuigi uued kingad meeldivad mulle väga ja nendega oleks vähemalt põhjust minna). Vabade päevadega on ka kehvasti, seega ära haihtuda ei saa. Peab lihtsalt lootma, et see tänane vaibub. Kui ma seda ikka tahan.

sina otsid valget purje,mina otsin maad

sulle tahan hüüda juba veel ja veel ja veel

tuule suund on nord nüüd on minu kord

teha tormi sinu südames

Magasin sisse täna väga haledalt. Haledamalt kui tavaliselt, sest mul polnud isegi äratuskella helisema pandud. Nüüd, et oma sissemagamise haledust vähendada, panen siia ühe ilusa pildi.

Nii, aga vähemalt olin eile täies riietuses ja meigis ära vajunud, niiet oli tarvis ainult üles tõusta, välisukseni kõndida, jalanõud jalga libistada ja väljuda. (Tööle jõudes meenutas vaade varvastele, et panin eile erinevad sokid jalga ja täna paistavad need tööjalanõudest välja. Õnneks kõik nagunii teavad, et ma veidrik olen.)

Lugu ka teemasse (embemine ei õnnestu, niiet peate klikkima):

http://www.youtube.com/watch?v=UDb-GgKQt4I

Artsy.

http://milt.pri.ee/

http://www.diemchau.com/

Elu mõte, elumõte, mõtteelu, mõte elus.

Mõte, mõte, mõte, mõõ-tee. See hakkab imelikult kõlama peale pidevat kordamist. Nagu ka õrn, õrn, õrn, õrrrnn, mis ei kõla üldse õrnalt enam.

Igatahes olen liiga palju elust mõelnud viimasel ajal. Sellest kus, miks ma olen ja kus olla tahaksin. Eile nii L. kui ka M. konstateerisid, et kui mõtlemiseks on liiga palju aega, siis läheb kõik metsa ja keeruliseks. Aga kui kõk ongi juba segane, mis seal siis enam.

Tabletid ei ole mõjunud. Või vähemalt ultraheli järgi. Arst ütles, et on veel üks võimalus, enne radikaalset ravi. Fknhell, kui sa ennast haigena ei tunne, siis sellised asjad võtavad korraks jalust nõrgaks. Peale pmst läbi poolvesiste silmade tehtud kõne suutis issi mind maha rahustada, et tegelikult tuleb lhtsalt rahulikult võtta ja võibolla ka oma elu mõnesmõttes radikaalselt ravida. Enne septembrit või oktoobrit mul Eestist siiski plaani lahkuda pole, kuigi tahaks. Vähemalt on õues hea olla, sest valitseb piisavalt vahemereline kliima. Ja need õhtused kuumapohmakad. Mmm.

Vaatasin eile kahte päris head filmi. Väga teemasse vähemalt minu jaoks.

Esimene oli film, mida ma juba kaua ootasin - "How to be" (2008). Draama/komöödia. See film on veerandelukriisis (quarter-life-crisis) vaevlevast luuserist, kes ei tea, kes ta on ja kes ta olla tahab ja süüdistab kõiges oma vanemaid. Ta palkab isikliku elutreeneri ja peale seda läheb kõik veel hullemaks, kuni mingil kummalisel viisil saab aru, et ta ongi see ja seal, kus hetkel olla tahab. Filmis on palju häid dialooge ja _huvitavaid_ karaktereid. Üks parimaid dialooge on Art'i ja tema peegelpildi vahel filmi lõpus, enne lavale esinema minekut. "You're not nobody, you're somebody. You're one of the greatest songwriters and they'll gonna love you for it. Ok? Listen, you have as good rights to be out there as anybody else. Yeah, I know! Yes, just do it, alright?" Unustasin mainida head muusikalist skoori, näiteks üks laul sisaldab minu jaoks kogu filmi pointi. "We'll always love you but that's not the point":

Teine eilne film oli "Genova" (2008). Draama. See film näitab ühe pere elu peale autoavariid, kus armastatud ema saab (ilmselt noorema tütre süül) surma. Võimaluse ajel ja muutuse vajadusel otsustab isa koos tütardega Itaaliasse kolida. Iga pereliige elab traumat omamoodi üle - pereisa üritab oma naise olemasolu ignoreerida, vanem tütar süüdistab kõiges oma õde, kes kujutab ette, et ema on koguaeg tema kõrval. Kuigi tegemist on siiski väga reaalse tegevustikuga, täiesti päriseluga, ei hakanud kordagi igav, sest režissöör suutis oma erinevate filmimistehnikatega mind täiesti filmi sisse tõmmata, mis oligi eesmärk, sest filmi läbiv mõte ja lõpp jäid liiga lahtiseks, et mingit sügavamat pointi sellest kõigest otsida. Pidigi lihtsalt protsessi nägema. Ilmselt. Igatahes soovitan kindlasti, elamuse pärast, kui keegi kuskil käpa sellele dvd'le peale saab.

Nii, tänaseks vsjo. Siesta on peaaegu läbi :D