Jah, see on see, mida paljud asjad ja ka inimesed vajavad.
Asjadega on muidugi lihtne - paned uue krohvi peale, võibolla vahetad tapeedi välja, mõnikord peab ka midagi lõhkuma, et parandused parema al(g)use saaks. Kindlasti tuleb millestki loobuda, aga teadmine, et asemele saab uus ja parem, teeb kõik kergemaks. Ja nii käibki.
Mitte inimestega though, neil käib asi teisiti. Halvad ja vanad omadused on ometigi liiga visad kaduma. Käitumismallid. Mõtlemine. Eelarvamused. Hirm. See on see, mis püsib, remondita. Ja sellest hoitakse kümne küünega kinni.
Ammusest ajast kummitab üks aforism: "Täiuslikkus saavutatakse, mitte kui pole enam midagi lisada, vaid kui pole enam midagi ära võtta". Kui kohutav! Loobuda kõigest täiuslikkuse nimel? Pigem ahmime kõike, mis käeulatuses on. Peaksime rohkem ära andma, elama. Aga see on inimloomusega vastuolus ja nii läheme täpselt samamoodi edasi, et mitte öelda - tagasi.
Ja kes olen mina seda rääkimaks? Kes oled sina seda lugemaks? Kas ma üldse olen? Ja sina?
Me oleme ära hirmutatud. Kardame muutuda. Kardan. Kardad. Ja üldse, meie hirmud on eneselegi märkamatult nii suured, et kaob inimlikkus, nagu ütleb Bertrand Russell: 'Neither a man nor a crowd nor a nation can be trusted to act humanely or to think sanely under the influence of a great fear.'
Ja Hirm elab edasi ka peale meid, kui remonti ei tehta.
