Huvitav, kas praegu on sellepärast selline, nagu on, et ma eile oma uued kingad laua peale panin?

Magic.

Enam ei soovi,
et ta lendleks mu poole.
Soovin, et poleks iial
seda tähte näinudki.


Meenus üks vana luuletus, nii vana, et enam ei mäleta, kas minu kirjutatud või kellegi teise käes näpsatud. Tundus sobivat praegusesse meeleolusse. Nii tühi on olla. Või siis poolik.



Nüüd kui kool ka läbi on ei ole mul enam sellega seotud probleeme, mis võimaldaks mitte olulisele mõelda. Kurat, asi on ikka väga halb, kui juba tükk aega olen oma tähelepanu kõrvale juhtinud, et mitte haiget saada. Seda valusam praegu. Ma ei saa endast piisavalt anda, sest tundub, et ma ei saa midagi vastu. Palun endalt andeks. Aitäh.

A little person under the walnut tree.

Once there was a great storm,
Pushed my head beneath the waves,
I was gone.

Underneath the walnut tree,
Where you said you'd wait for me,
And I waited a long, long time

I waited a long, long time,
I waited a long, long time,
I waited a long, long time,
I waited a long, long time.

Why, why do I come here?
Seeking out the memories I hold in,
'Cause you put your spell on me,
Made me live in memory,
And im frozen in just the wrong time.

I waited a long, long time,
I waited a long, long time,
I waited a long, long time,
I waited a long, long time.

Keane.





Here it goes again. Ja siit tulebki jälle see tunne, mis ei lase mul enda sõnu kasutada enda järjekorras. Kõik, mida minust targemad ja tundelisemad on öelnud, tundub paremini sellesse olemisse sobivat. Kirjeldamaks. Puuuhhhh. Tahaks jõudu, mis sunniks mind ennast sellest kangestusest ära liigutama. Tahaks ära. Tahaks mitte enam oodata, sest ootamatu ootamine on see, mis mind tühjaks imeb. Rääkimata kahetsusest ja südamevalust, millest esimene on mõttetu ja teine imevat samuti ajapikku tühjaks, nagu Joe ütles ("Sadama võim"). Ja veel, et tänapäeval võtavad kõik rahusteid, sest nad ei tea enam, kes nad on. Võibolla olekski see variant. Ma ei tea enam kes ma olen. Seest vaakumini tühi? The little person lost in the waves under the walnut tree. I won't wait anymore. Pssht!

Üks kuulus ja veidi purjakil arhitekt soovis ühes kesklinna müügiasutuses õlut ostes kõva häälega head kevadet. Seda, mille tulekuni minevat aega, aga ta pidavat ikka tulema. Müüja krimpsutas selle peale nina ja pööritas silmi. Mina naeratasin mõeldes.

Jäin mõtlema, et inimesed tajuvad kõike ikka nii erinevalt. Eelarvamused ja piiratud vaateväljad. Siis on veel need, kes on avatud võimalustele, või vähemalt arvavad seda. Aga eelarvamused jäävad, sest nad on juba nii juurdunud.

Mitte uskuda purjus inimesi. Ka mitte siis, kui nad naeratavad soojalt. Aga kevad ju tuleb. Võibolla isegi rutem, kui tundub. Päikest.

Kord juba jõudnud selle mõtteni ei suuda ma ennast uskuda. Kuidas ikka veel on liiga tihti küsimuseks "mida ma pean saama, et olla õnnelik?", kui ma tean, et õige oleks küsida "milline ma peaks olema, et olla õnnelik". Selline mälupuudulikkus küll selle viimase küsimuse vastuste alla ei käi. Aga eks mul on veel õppida...

I find it kind of funny, I find it kind of sad - the dreams in which I'm dying are the best I've ever had.

Ma ei oska enam olla eraldi õnnelik või eraldi õnnetu. Nad tulevad alati koos. Märksõnaks "koos".

Kurb, et me oskame ennast alati pilve pealt maha tuua. Negatiivsed mõtted ja täitumatud lootused, mis elavad nagu mustad halod heade asjad peakohal. Nii ei tulegi elu nautimisest midagi välja, sest alati on midagi, mis on ihaldatav ja kättesaamatu. Nii kurb. Aga samas hea ka, sest muidu poleks mingit progressi.

Olengi liiga kauaks samasse käkki pidama jäänud. Mu elu keskpunkti. Käkk.

Hit the road, Jack, something beautiful will come your way. Jne.

Almastan. Mitte karmilt nagu armastamine, aga just almastamine, niiviisi nummilt.