Üks kuulus ja veidi purjakil arhitekt soovis ühes kesklinna müügiasutuses õlut ostes kõva häälega head kevadet. Seda, mille tulekuni minevat aega, aga ta pidavat ikka tulema. Müüja krimpsutas selle peale nina ja pööritas silmi. Mina naeratasin mõeldes.

Jäin mõtlema, et inimesed tajuvad kõike ikka nii erinevalt. Eelarvamused ja piiratud vaateväljad. Siis on veel need, kes on avatud võimalustele, või vähemalt arvavad seda. Aga eelarvamused jäävad, sest nad on juba nii juurdunud.

Mitte uskuda purjus inimesi. Ka mitte siis, kui nad naeratavad soojalt. Aga kevad ju tuleb. Võibolla isegi rutem, kui tundub. Päikest.