Rabindranath Tagore.

selle õhtutaeva ilu hõlmab jõude, mis on vägevad ja koledad. ja siiski ta ilmutab meile kooskõla, mis peab valitsema kogu maailmavärgi kekuses, kooskõla, mille vaikne hääl on muusika. et me võime vaadata üle selle õhtuse maailma säält, kus lähedane ja kauge seisavad teineteise vastu, et meie pilku ei juhi kõrvale loendamatud üksteisele vastakud üksikasjad, näeme seda, mis tas on tõde tingimusteta: ta ilu ja ärauurimata sügavat rahu. /.../ igapäeva inimesil on eluväli liiga väike ja seepärast tõusevad vastuolud sellel esile liiga tugevalt esile, nii, et meile ei võimaldu saada täit pilku tõest. aga võime olla kindlat, et nagu nende elu voolab edasi teispool surma, need vasturääkivused lahenevad, sest tõde, mille väljendus on ilu, seisab iga elu lõppsihil.

(mu sees põleb miski, mida sõnad ei ütle)

Jälle Leesment.

see inimeste madaluse
talumatu kõrgus
võib mõnel viivul liimist lahti
loksutada meid.
üks tantsib taevas, teine põleb põrgus.
(las siplevad ja seletavad võrdselt...
võrgus.)

ja ometi me usaldame
läbikäidud teid.

nii inimlikku madalust
kui kõrguseid.

on küsimusi?
on ka vastuseid

sa palun ära vastanda neid suhtumisi suuri,
ja silma vaatamiste
julmi juttusid.
meist keegi pole sündinud ei pilvele, ei puuri,
kus naeruks nuudeldame
oma nuttusid.

mu partnerid
ei piire ega pisaraid ei usu -
ka lammastega koos on määgitud.

nii jäävadki meil alles vaid me rutud-jutud-nutud...
ja see, mis südamelt sai
ära räägitud.

Saada mind kiusatusse.

Sa oled ikka veel nii kuradi ilus, kuigi ma vahel seda ei mõista, miks. Kuidas muidu saaksid mind samal ajal kiusatusse saata ja ära päästa. Kuidas muidu võikski see õige olla - eelhommiku õhinal ärgates endaks.

* * *

saada mind kiusatusse
ja õpeta südant
läbi valude ja vasturääkivuste
lugema lähedust
ridade vahelt

saada mind kiusatusse
ja ära enne tagasi luba
kui mu vigade viirastuslikest õitest
on küpsenud
kogemuste marjad

saada mind kiusatusse
igal heledal hommikutunnil
imekordselt uuesti
armununa
argipäeva. (J. Leesment)


* * *

Kaneelikas.

Kunagi poogna päevikusse sai tehtud sissekanne selle kohta, kuidas lähedasemad inimesed mu tutvusringkonnas maitseksid, järelkajana ühe Tartu intelligendiga peetud vestlusele. Viimasel ajal ei tundu tuttavad enam nii mõjuvat, küll aga näiteks osad päevad, kui keelele tekib seletamatu vajadus mõne maitse järele. Täna on kaneelipäev. Kuigi füüsiliselt on võimatu midagi kaneeliga tarbida, ei kao see tunne. Meenuvad mitmed laulud kaneelistest huultest, tüdrukutest. Aga minul on igatsus vanaema tehtud soojade kaneelisaiade järele, rääkimata nende valmistamisega kaasnevast lõhnast. Avastan ennast mõtlemast, et isegi suuresti ebameeldiv leheriisumine tundub meeldivana, kui ainult maale saaks. Varsti, ma luban endale.

Praegu aga "Ok Go!":

c-c-c-cinnamon lips and candy kisses, on my tongue. fun!
b-b-b-buttery eyes, if only cries could come from those eyes. oh!
have you landed yet and, if so, would you let me know?
I'm tired of looking up into those starry eyes.
does it rain where you are? does it snow?
and, if so, remind me not to go there, the weather affects my knee.

I've never felt this way before.

c-c-c-cinnamon lips, go powder your cheeks and meet your
new beau, oh...
c-c-c-counting sheep, if only sheep could put me to sleep, oh...

I've never felt this way before.

some day (one day) you'll miss me.
mundane sundays, when I'm gone.
one day (some day) you'll miss me.
one day when I'm gone (adieu and so long)
one day when I'm gone!

no, no, no, no, no, no, no.

have you landed yet and, if so, would you let me know?

I've never felt this way before.

Birds.

Enesepettused pole ka väga minu teema. Noh, tegelikult kipun veits üle mõtlema. Samas tean juba ammu, alati on nii, et kui ennast halvasti tunnen, siis kukun meeleheitlikult luuletusi kirjutama. Ja hetkel ma ei tee seda, sest kõige tõenäolisemalt kõigun kuskil õnne ja õnnetuse vahepeal ja see on üks parasjagu tõhus tasakaal.



she said c'mon boy
tell me what you're thinkin' now
don't be shy

he said alright I'll try

well the stars up in the sky
and the leaves in the tree
all the broken bits that make you trip up and the grassy in between
all the matter in the world
is how much that I like you

she said what?
he said let me try and explain again

right birds can fly so high
and they can shit on your head
yeah they can almost fly into your eye
and make you feel so scared
but when you look at them
and you see that they are beautiful

that's how I feel about you

Go back home!

Eile Pierre's istudes sattusin imelikku olukorda, mille tagajärjel tekkis kahtlus enda terves mõistuses. Samas olgem ausad, et osad sõbrad ongi oma olemuselt lihtsalt sõbrad, mitte päris sõbrad. Olles enda probleemides nii tugevalt kinni ei suuda lihtsad sõbrad oma niinimetatud sõpru toetada, kui nad seda vajavad. Ja need inimesed on teada. Kuna Tartu on ikka kuradi väike linn, siis võiks ju kuulata seda sosinat, mis ringi liigub, eriti kui see tuleb usaldusväärsetest allikatest.

Võiks ju, aga ei, see oleks liiga lihtne ja lihtsad asjad pole kunagi minu teema olnud. Noh, nagu väikese lapsega, et enne nad ei usu, et pliidiraud on kuum, kui nad on omal nahal katsunud. Alguses on väga valus ja siis puhub keegi suurem ja targem põletatud näpu peale rahulikult korrates juba varem öeldud sõnu. Nüüd ta teab, olles omal nahal ära proovinud.

Rääkisime isaga pikalt sõpradest ja vähem kui 24 h jooksul sain ka tema sõnu oma nahal tundma. Soovin, et poleks, aga see oli juba ammu tulemas. Naljakas, et tegelikult ühel hetkel peadki oma hirmudele vastu seisma ja siis tuleb välja, et oled ühe väikese hiire hiiglaslikuks helevandiks mõelnud. Ennast tuleb usaldada ja hoiatusmärke peab ka nägema. Hate is easy, love takes courage, you know. Igaüks sellega hakkama ei saa.

Lõppeks on oluline see, et suudad üksinda vaikuses olles endale otsa vaadata ja naeratada, sest sa oled endaga rahul. Selleks pole kedagi vaja, sa ise oled enda kodu.

Mul on veel palju õppida. Õnneks on mul ka neid, kellelt õppida.

Aitäh, Iss!

...and I'm talking to myself at night
because I can't forget
back and forth through my mind
behind a cigarette
and the message coming from my eyes
says leave it alone

don't want to hear about it
every single one's got a story to tell
everyone knows about it

and if I catch it coming back my way
I'm gonna serve it to you
nd that aint what you want to hear
but thats what I'll do
and the feeling coming from my bones
says find a home

all the words are gonna bleed from me
and I will sing no more
and the stains coming from my blood
tell me go back home.

Hommikul vaevaga silmi lahti venitades ei olnud vaatepilt just see, mida näha oleks tahtnud. Akna taga ulus ja tihkus nutta sügistuul. Sulgesin uuesti silmad. Avasin. Eih, ikka veel mitte see. Otsustasin teha pika hommiku ja nii saigi.

Kui lõpuks aeg niikaugel, et olin valmis välja minema, pööras sügis oma näo siiapoole. Tormasin õue ja haarasin fotoka ühes. Oo, milline Viljandi! Värvilised valgused, vägevad varjud, langevad lehed, tuttavlikud tammetõrud, kamuflaaž-kass, särav taevas, must taevas ja tipuks kaks vikerkaart, rääkimata tuulest, kes pidevalt tiris või tõukas. Noh, tundub, et temal on veidi halvem tuju. Aga mind pani tänane päev üleni õhetama. Mmm...


Täna pilti ei tule, sest minu peas on neid piisavalt.

..a promise lives within you.

Tundsin ennast eile vanana. Eiei, mitte füüsiliselt ja halvas mõttes vaid pigem vaimselt ja tugevalt. Peale koori koju jalutades sadas vihma ja ei sadanud, siis jälle sadas. Vihm särtsus vastu

nägu ja vihmapuud ei tahtnud enam midagi endas hoida, suured piisad lendasid naerdes vastu pead, nagu võluvägi. See oli elu lubadus olla ilus. See oli vahetu elusolemise tunne, vihm kastis mu sisemist naeratust, mis virgus hetkega. See oli minu enda lubadus mitte unustada elu, mitte unustada ilu.

Mõtteis hakkas kõlama: "Lothlórien. Lórien. Lothlórien. Lórien. May it be...".

May it be an evening star

shines down upon you

may it be when darkness falls

your heart will be true

you walk a lonely road

oh! how far you are from home

mornie utúlië

believe and you will find your way

mornie alantië

a promise lives within you now

may it be the shadows call

will fly away

may it be you journey on

to light the day

when the night is overcome

you may rise to find the sun

mornie utúlië

believe and you will find your way

mornie alantië

a promise lives within you now


a promise lives within you now

(Enya)

Air - Somewhere Between Waking & Sleeping)

Vahel tundub, et laulud ütlevad piisavalt palju ja palju rohkem kui sa ise. Mis tuletab meelde, et mind kutsuti tulevasse jämmi-bändi lauljaks. Oh, sweeet fruitcake! Tegelikult ei kõla see mõte halvasti.

Somewhere between waking and
sleeping down at the water's edge
somebody waits for me is it too late
for me it's never too late, he says

there is a place that I have seen
somewhere between waking and
sleeping now I can almost see the
shore where are you taking me?

If every angel's terrible, then, why do you welcome them?

...

Selgineb. Jaa!

Olenemata kõikidest masendavatest lähiajal toimunud sündmustest tunnen suunurki kergitavat antigravitatsiooni ja veidi sügavamal säbelevat kergust. See on ilmseltelt see hullemonmöödas-fiiling. Mind ümbritsevad inimesed pigem üllatavad ja inspireerivad, kui ootavad ja kontrollivad.

Näiteks eileõhtune Genklubi-trall lõppes sellega, et ööbisin enda endises kodus ja lobisesime õega varahommikuni tühjast-tähjast-tähtsatest ja see oli midagi muud. Mitte see üksteise pihta täpsuseloopimine, karjumine ja sõimamine. Mõned muutused on nii kuradi kasulikud. Praegune tundub üsnagi õiget rada minevat, piiiisikeste mööndustega muidugi, võib ka öelda, et puslejupid hakkavad kaosest vaikselt pilti moodustama. Mu kujutlusvõime ütleb, et sellest tuleb kaunis pilt.

Ja praegune sügis hakkab mulle järjest enam sümpatiseerima (kui see vaid ei kisuks mind nii kohutavalt õue, mu tuba on juba kohutavalt segamini, ah, well, sacrifices must be made, baby).

Siiski. Mmm...

Little wings.

now she's walking through the clouds

with a circus mind

that's running wild

butterflies and zebras

and moonbeams and fairytales

all she ever thinks about

is riding with the wind

when I'm sad she comes to me

with a thousand smiles

she gives to me, free

it's alright, it's alright she says

take anything you want

from me anything

(The Corrs - Little Wing)

Scorpio: If someone refuses to change, you can still make a big change in their life. Cutting them out of yours.

Hmm. Sa jäid just hiljaks.

Didn't even need therapy to rehabilitate my smile.

Täna öösel ma veel ei maga. Päeva peamiseks märksõnaks on õige ajastus. Kuigi mõned hetked on veel sünkroonimata, hakkab olukord settima. Muutused. Ja arusaamised, millal on paras hetk uppuvalt laevalt põgeneda.

Sügis teeb omad korrektiivid ja paljastab, milline puu tüvi tegelikult on. Puu lehed on sama petlikud kui inimeste puhul välimus. Seestpoolt oleme meiegi tühi karkass, aga miski püsiv nähtamatus teeb meist selle, kes me tegelikult oleme siis, kui pinnapealsus ära võtta. Isegi puud teevad stiilimuutusi (meeleheide enne lõppu?), suurest vajadusest midagi tõestada, kuigi see lõppeb täpselt nii, nagu peab. Eks saavad inimesedki oma heategude eest karistuse.

Muidu sain täna üllatuste osaliseks - nii heade kui halbade. Halbadest ma ei räägi, aga hea puudutab parasjagu inimesi, kelle eesmärkides ma pole veel siiani kahelnud. Kaunis on näha, et läbi kogu selle pideva muutumise jääb peamine siiski alles. A., K., L. ja L., aitäh teile. Südamest. Good does come to those who wait.

Meenutuseks - miski, või keegi, kes tundub olema liiga hea, ongi.

Ja nüüd magama. Homme uus kaunis sügispäev.