...

Selgineb. Jaa!

Olenemata kõikidest masendavatest lähiajal toimunud sündmustest tunnen suunurki kergitavat antigravitatsiooni ja veidi sügavamal säbelevat kergust. See on ilmseltelt see hullemonmöödas-fiiling. Mind ümbritsevad inimesed pigem üllatavad ja inspireerivad, kui ootavad ja kontrollivad.

Näiteks eileõhtune Genklubi-trall lõppes sellega, et ööbisin enda endises kodus ja lobisesime õega varahommikuni tühjast-tähjast-tähtsatest ja see oli midagi muud. Mitte see üksteise pihta täpsuseloopimine, karjumine ja sõimamine. Mõned muutused on nii kuradi kasulikud. Praegune tundub üsnagi õiget rada minevat, piiiisikeste mööndustega muidugi, võib ka öelda, et puslejupid hakkavad kaosest vaikselt pilti moodustama. Mu kujutlusvõime ütleb, et sellest tuleb kaunis pilt.

Ja praegune sügis hakkab mulle järjest enam sümpatiseerima (kui see vaid ei kisuks mind nii kohutavalt õue, mu tuba on juba kohutavalt segamini, ah, well, sacrifices must be made, baby).

Siiski. Mmm...