Hommikul vaevaga silmi lahti venitades ei olnud vaatepilt just see, mida näha oleks tahtnud. Akna taga ulus ja tihkus nutta sügistuul. Sulgesin uuesti silmad. Avasin. Eih, ikka veel mitte see. Otsustasin teha pika hommiku ja nii saigi.

Kui lõpuks aeg niikaugel, et olin valmis välja minema, pööras sügis oma näo siiapoole. Tormasin õue ja haarasin fotoka ühes. Oo, milline Viljandi! Värvilised valgused, vägevad varjud, langevad lehed, tuttavlikud tammetõrud, kamuflaaž-kass, särav taevas, must taevas ja tipuks kaks vikerkaart, rääkimata tuulest, kes pidevalt tiris või tõukas. Noh, tundub, et temal on veidi halvem tuju. Aga mind pani tänane päev üleni õhetama. Mmm...


Täna pilti ei tule, sest minu peas on neid piisavalt.