Tundsin ennast eile vanana. Eiei, mitte füüsiliselt ja halvas mõttes vaid pigem vaimselt ja tugevalt. Peale koori koju jalutades sadas vihma ja ei sadanud, siis jälle sadas. Vihm särtsus vastu
nägu ja vihmapuud ei tahtnud enam midagi endas hoida, suured piisad lendasid naerdes vastu pead, nagu võluvägi. See oli elu lubadus olla ilus. See oli vahetu elusolemise tunne, vihm kastis mu sisemist naeratust, mis virgus hetkega. See oli minu enda lubadus mitte unustada elu, mitte unustada ilu.
Mõtteis hakkas kõlama: "Lothlórien. Lórien. Lothlórien. Lórien. May it be...".
May it be an evening star
shines down upon you
may it be when darkness falls
your heart will be true
you walk a lonely road
you walk a lonely road
oh! how far you are from home
mornie utúlië
believe and you will find your way
mornie alantië
a promise lives within you now
may it be the shadows call
will fly away
may it be you journey on
to light the day
when the night is overcome
you may rise to find the sun
will fly away
may it be you journey on
to light the day
when the night is overcome
you may rise to find the sun
mornie utúlië
believe and you will find your way
mornie alantië
a promise lives within you now
a promise lives within you now
(Enya)
a promise lives within you now
(Enya)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar