A little person under the walnut tree.

Once there was a great storm,
Pushed my head beneath the waves,
I was gone.

Underneath the walnut tree,
Where you said you'd wait for me,
And I waited a long, long time

I waited a long, long time,
I waited a long, long time,
I waited a long, long time,
I waited a long, long time.

Why, why do I come here?
Seeking out the memories I hold in,
'Cause you put your spell on me,
Made me live in memory,
And im frozen in just the wrong time.

I waited a long, long time,
I waited a long, long time,
I waited a long, long time,
I waited a long, long time.

Keane.





Here it goes again. Ja siit tulebki jälle see tunne, mis ei lase mul enda sõnu kasutada enda järjekorras. Kõik, mida minust targemad ja tundelisemad on öelnud, tundub paremini sellesse olemisse sobivat. Kirjeldamaks. Puuuhhhh. Tahaks jõudu, mis sunniks mind ennast sellest kangestusest ära liigutama. Tahaks ära. Tahaks mitte enam oodata, sest ootamatu ootamine on see, mis mind tühjaks imeb. Rääkimata kahetsusest ja südamevalust, millest esimene on mõttetu ja teine imevat samuti ajapikku tühjaks, nagu Joe ütles ("Sadama võim"). Ja veel, et tänapäeval võtavad kõik rahusteid, sest nad ei tea enam, kes nad on. Võibolla olekski see variant. Ma ei tea enam kes ma olen. Seest vaakumini tühi? The little person lost in the waves under the walnut tree. I won't wait anymore. Pssht!