Ma ehmusin täna enda peale.
Lausa hirmutav, millise temperamendiga lõid välja väsimus ja ületöötamine ja tüdimus ja pettumus ja kas ma juba ütlesin, et tüdimus. Kõik asjad käisid mürtsuga ja isegi sõnad kraapisid kurku ja plahvatasid keelel. Järgmisel hetkel sain aru ja silmad vajusid uduseks.
Ma ei ole kunagi tahtnud olla see, kes teeb oma tööd tüdimuse ja ükskõiksusega. Täna nägin ja tundsin Selle ära. Kõige hirmutavam on see, et pole isegi aega end koguda. Homsest alates olen sunnitud 3 päeva Viljandis "veetma". Sisetunne on üles ärritatud ja valmis kohutavaks mässuks, millele karkass ei tundu vastu pidavat.
Naeratamine vajaks hetkel 2 kraana abi.
Keerake mind üles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar