Vahel ma ei taha, kohe üldse mitte. Siis jälle rohkem, kui midagi muud ja see võtab jalust nõrgaks, igaltpoolt mujalt ootusärevalt värisema. Oeh. Igatsus või ehk midagi reaalsemat libiseb mööda mu nahka, need ei ole pisarad, ma pole juba väga kaua nutnud. Nutmine on nõrkus? Oo ei, nutmine on tugevate õigus, nõrgad ei julge enda tundeid demonstreerida.
Niisiis... Alternatiivrokk ja Jack Johnson - "It's as simple as something that nobody knows"; "I've got a faulty paraschute, I've got stranger as friend,---, next time that you shoot, make sure that you aim"
Ma loodan, et keegi rohkem sügispalavikku ei kavatse jääda - kes muidu minuga öösel Emajõe äärde jalutama tuleb? Oleks juba aeg... või ehk?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar