Kõigepealt - need automaatsed kommentaarid ajavad närvi. Või noh mitte päriselt, aga umbes nagu,nagu,nagumisonelumõte. Reklaami topitakse igast august välja-sisse-välja-sisse, nagu üleüldine mentaalne seks, ainult kulminatsiooniks on raha raiskamine ja kellegi *geniaaliku* väljamõeldise tarbimine. Ma olen ohver, ajuti, iseenda harjumuste ohver, proovida uusi asju, rutiin ju sakib, igast küljest. Leiutajatest - see tüüp, kes leiutas need pisikesed suhkrupakendid, kus 2 kildu on sees, tappis ennast ära, sest mittekeegi ei osanud seda õieti avada... What's the point wid that?
Täna käisin ülikooli akadeemilise naiskoori ridadesse astumas. Jaajaa, kohe peale seda veel proov ka, mis kestis mingi sada aastat (loe 2,5h). Väsinuna ja päev otsa kontsadel tatsanuna ronisin Inglisilla ja Kuradisilla alt läbi ja maandusin Kat'i juures, kes turgutas piparmündijätsaga ja toppis lahkudes mulle kassi kaenlasse. Vaene Lotakene ronis esimese asjana diivani alla, seal ta nüüd kükitab. Ma kohe lähen ja üritan ta sealt päästa.
Loomakaitse ükskakskolm.
Jah. Dubiduu.
Aamen.
Buonanotte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar