Ma armastan loodust. Ausõna. Vahel unustan selle natukeseks, aga kummalisel viisil mitte kunagi pikemaks, kui päevaks. Need harvad päevad on sellised egoistlikud, kus pole midagi peale minu enda, minu mõtete, minu toa, minu arvuti ja minu piimakohvi, ehk ka minu toidu. Neid võiks ehk kutsuda let-me-find-myself-a-use päevadeks. Tavaliselt ma taganjärele kahetsen neid raisatud tunde, aga mis teha, kui prioriteedid on veitsa vildakil ja kool segab mu mõtisklemist, nagu ka ema ja õde... *kuri irvitus*. Õnneks osad segavad faktorid sunnivad mind õue kondama - päeval ei ole sellest küll erilist tolku, aga öösel... Mmm. Tartu on looduslinn. V2hemalt minu jaoks. Suva neist möödavihisevaist tossujugadega autodest ja bussidest, üritan neid ignoreerida, kui võimalik ja jälgin pigem teeäärset rohtu ja puid. Paratamatu, et tegelikult inimesed käituvad niimoodi, nagu nad käituvad - võimalikult mugavalt ja seetõttu ka hoolimatult. Mugav on ju mitte vaevata end hoolimisega. Evolutsiooni viga :D Eijah, tegelt, pardon. Ma ei leia, et paha on olla hooliv-släsh-sõltuv mugavustest, riietusest-släsh-moest, elektrist, arvutist, et cetera, aga krt, areneda oleks võinud ka inimlikkus (misasiseeveelon) ja hoolivus - endast, lähedastest, loodusest. Miks peab kõike, mis on hea, hävitama? Oeh.