Kummaline mõelda, kuidas mõned inimesed ennast sinu elust ära kustutavad, -naeratus naeratuse järel, näojoon näojoone järel... Ühel hetkel unustad isegi, kuidas see kunagi sulle oluline olnud inimene lõhnas, mida rääkis, millise varju jättis ta siluett.

Järsku polegi enam kahju, sest mälestus, millest kinni hoida, on kustunud, ning see, mille see inimene sulle andis, sinus muutis, on sinu omaks saanud ning sellest enam lahti ei ütle ega Ütleks, et need on kogemuseinimesed, kes tulevad õpetama, kuid polegi mõeldud su ellu jääma.

Kõige parem on omada omainimesi, neid, kes ei unune - nad tuletavad ennast iga natukese aja tagant meelde ja siis on hea tunda, et nad olemas on, ükspuha millisel viisil ja kui kaugel.

Samas... Kõige raskem variant on nn kahetsusinimene, kes on olnud oluline ning tuletab iga natukese aja tagant ennast meelde. Õigemini seda halba, mida ta põhjustanud on. Meenutab kogu oma olemausega, et minevikku ei saa unustada. Ja sa tahaksid niiväga põgeneda, või karjuda midagi stiilis "Sa oled vastik, jää vait!" ,kuid ei tee seda, sest sina oled liiga hea. Aga mina ütlen, et andesta ja muuda kahetsus kogemuseks.

Njah, pealegi on selgunud, et maailm on liiga väike, rääkimata Tartust, enda eest ei põgene nagunii. Aga enda üle on hea naerda, kui teised on veel haledamad. Jap. Fine.