Üks-kõik-sus on vabadus...

...me rääkisime. Nii on.



Viimasel ajal tahaks kõiki laused alustada sõnaga "naljakas,...".

Elu on nali, ütleb mu armas isa. Inimesed võivad rahumeeli naeratada ja tõesti ka rahus elada, kui nad endid liigselt kõigutada ei lase. Elu võiks vabalt võrrelda mõne kohustusega, mille lihtsalt peab ära/läbi tegema, ning sa ise valida selle, kas nutad ja teed või naerad ja teed. Mina isiklikult eelistan naermist.

Muidugi veidi pitsitab see teadmine, et on olemas potensiaalsed head inimesed, kes lihtsalt raiskavad ennast, muutudes sapisteks ja küünilisteks. Ja seda kõike, kuna ei julge omal algatusel vaadata sirgel seljal ei seljataha, ega enda ette tulevikku. Arusaadav ka, kui enda ande väära kasutusviisi tõttu on nii ühel kui teisel pool ootamas rida nende endi poolt lõhutud vihkavaid inimesi. Nii pöörduvad valugrimassides pead kõrvale, et vältida endale vastu astumist mööda seda rada, mida mööda minnes võiks ennast üles leida, tulevikku mõista ja minevikule andestada ning omakorda andeks saada.

See on üks kuradi suur küsimärk - kas tõesti see mineviku keegi/miski, mis on sulle liiga/haiget teinud ja endast välja eksiteele viinud, on väärt seda, et muutud samasuguseks kurja hauduvaks sitapeaks? Pole just ahvatlev, arvestades, et kõrvalekalded on lihtsalt kerge väljapääs kaotusesse, mis hiljem ei ole enam üldse nii lihtne. Mõistmine tekib, kui saad lõpuks aru, et keerulisemad teed viivad suuremate saavutusteni ning ühel hetkel võib äkki saabuda see hetk, mil on liiga hilja, sest oled andestamatult kaua kõndinud mööda ühesuunalist ummikteed. Need vihased ja katkised inimesed, kes terveks saanud ja kel on sinust juba ammu ükskõik, marsivad üheskoos naerdes mööda õiget teed ja sina oled lõplikult eksinud.

Lootus jäägu, sest kõik on võimalik. Vihjena tuleks kohalejõudmiseks (teeäärseid) hoiatusmärke näha. Palun, jõua õnnelikult koju. Naljakas, aga just seda ma sulle/teile soovingi. Sa ju oled ometigi iseenda kodu - pole mõtet endale näkku, ega teistele pähe sülitada.