November.

On eelviimane päev enne lund. Sa lähed maale, kaasas kaks head inimest. Te võtate peidupaigast võtme ja keerate ukse lahti, panete kõik kamina, pliidi ja 3 ahju küdema. Varsti lähevad toad soojaemaks. Esimene õhtu jääd väsimusest liiga vara magama, et järgmise hommikul kell seitse ärgata, naeratada ja uuesti magama jääda. Selle päeva võib tegusa alla lahterdada. Tänane hommik oli aga midagi muud. Avad silmad esimesena ja aknad ei paista läbi, paned kohvimasina tilkuma ja veidi aja pärast rüüpad valgemaks muudetud vedelikku nagu see oleks midagi eluks vajalikku. Lubad kassid tuppa käppasid soojendama ja kütad ahju. Esimeseks suitsuks uksest välja pistetud nina saab pihta pehme lumega, mida tuul lennutab kummalise nurga all iga nurga taha. Verandale on kogunenud kuhi valget, mille luuaga laiali lennutad selleks, et tuul selle kõik sulle vastu nägu viskaks. Naerad.



Ja nii kuni hetkeni, mil pead lahkuma. Peidad võtme ära ja hakkad tulema. Lumesse kaevatud rada on kinni tuisanud. Ülepõlvelumi tuleb püksisäärde ja teeb haiget, jalgu ei jõua nii kõrgele tõsta, kui vaja oleks. Bussipeatusesse jõuad läbituisanuna ja peaaegu vihasena, õnneks jätkub kellegi teise lumme tuisanud nina huumorit sullegi. Buss hilineb ja sa sulad vaikselt. Koju jõudmiseks tuleb veel lund läbida... Loomulikult lükatakse autoteid puhtaks ja kogu puhastatud lumi satub kõnniteele. Ega midagi, vähemalt on nüüd hea aknast õue vaadata ja kuuma teed juua...



Õues on detsembri-muinasjutt.