Kohtasin naist,

kel oli kõik

vastupidi.

Hetk ukse sulgumise ja akna avanemise vahel.

Ei tea, kas see on haiguseväsimus minus, mis räägib, aga liiga palju süüdistusi süüdistajaid süüdistatavaid, et elu enam dokumentaalfilmi kategooria alla liigitada. Ulme. Klaustrofoobiline ulme. Kas tõesti, kui uks sulgub, siis kuskil avaneb aken (võibollavõibollavõibolla).

"eet's like forgetting the words to your favourite song
you can't believe eet you were always singing along"

(feel the beat move your feet words so sweet)

Sõnad sõnadeks.

Nüristav vahepealsus või keskpärasus lausa - kontrastid hägustuvad, piirid mattuvad udu ja muda alla. Kus on see ilus värviline sügis? Nagu üks aastaaeg oleks vahele jäänud, miski puudu. Või ainult tundub, sest ma pole lihtsalt märganud?

Olgu kuidas on, sellist tasakaalu(tust) ma ei soovinud.

Tahaks, et mul oleks midagi veel öelda...

...

...

...

...

...

...





Eip. Ei tule.