aga ometi ei mäleta ma ennast kui ma ei kartnud midagi ei arvanud kellestki midagi halba ei suitsetanud ei joonud liialt kohvi ei mõelnud liiga palju ei armunud tagajärgedeta tagajärgedega naiivsus ei olnud mu halvim iseloomuomadus ei märganud kuidas kõigest sellest järjest kaugemale triivin ei arvanud iialgi et mõned aastad hiljem järsku avastan et igatsen just seda ennast kes olin siis
et igatsen ennast rohkem kui kuldset kevadet mida mäletan seistes siin võõras linnas ma tean täpselt kuidas siia sattusin ma tean kus on mu linn aga ei oska enam seal olla sest äraõitsenud võililled on kogunenud mu jalgade alla pilvedeks mis mind ei kanna kui mälestusi tagasi enda juurde
