1/08/2006

Crooked street where there are no dreams. Dreams are hope. Hope is death.

Maybe, and maybe I mean, this is not the life,
just a dream under which one can build the strife
to get the things they're meant to get, not keep
and put the love back to it's place, fallen from sleep.


--------

Võibolla, mõtlen ma, võibolla
pole elu see siin sees
vaid uni, ain't see
mille lauge all
saab võidelda üks,
selle eest, mis saama peab
kuid mitte hoidma
mitte andma tagasi
kukkudes unest välja.


____________________

Ma ei suuda enam kirjutada riimiga luuletusi, need on lihtsalt labased. Peale selle on veel palju asju, mida ma ei suuda, ehk ei tahagi. Kuid see on miskiks hea, ma tean . Ometi on sõnu, ehk isegi liiga palju.



Ma kavatsen teha ühe kingi. Ühe. See peab olema mõnitav ja hellitav, rõõmustav ja arusaamatust tekitav. Ühesõnaga seda viimast kõige rohkem. Pean sinna sõnu ütlema, aga praegu on hea mõelda - kui see hetk kätte jõuab, siis ma ilmselt veeldun ja vulisen oma kingituseks nende põrgusilmade ees. Pean hoidma ennast ja ootama seda head, mitte piinlema ühe koha peal, kus ainsaks unelmaks on väike astumine ükspuha kuhu poole. See kõik on klishee ja mõistujutt, kuid nõnna tõsi, tahan unustada. Õnneks on maailmas liiga palju ilusaid inimesi. Aitäh neile.


_______________________

Tegelt ma vist kolin greatestjournalisse üle :P

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Maybe, u r the 1 that saves me and after all, u r my wonderwall.

Laura ütles ...

Hea laul :)