12/18/2006

Raske on kaotada lootusetust.



Millegipärast mul õnnestub see ikka ja jälle. Samas - kui poleks halbu ja veel halvemaid hetki, siis võiks lausa uskuma jääda, et häid hetki polegi. Hetkel tundub, et halvad on peaaegu head veel halvemate kõrval.

Tegelikult võibolla polegi asi nii lootusetu. Ma lihtsalt ei suuda ennast kokku võtta, et neid võlgu likvideerida, aga õnneks on mul sund taga - kellegi teise ja enda tuleviku pärast. Ma ju tahan Viljandisse tööle. Loodetavasti, pole asi nii lootusetus seisus, et enam ei anna muud peale aka võtmise teha. Ma isegi ei muretse enam endast jääva mulje pärast koolis, sest seal on nagunii enamus läbi. Või noh - natuke ikka põen. Aga kõik nagunii teavad, et ma olen boheem ja lohe. Siiani on nad mind lohistanud. Edasi pean ise, nagu öeldi. Karm. KaRm.

2 tunni pärast on kvaliteedi tagamise eksam. Ma olen tükk aega juba ekraani põrnitsenud. Kvaliteet on määr, milleni olemuslike karakteristikute kogum täidab nõuded [märkus: terminit “kvaliteet” saab kasutada koos omadussõnadega nagu halb, hea või suurepärane]. Mjah, suurepärane!

Etsiis, palju õnne. Palju õnne, ma ütlen! Suicide Bunny lohutab!

...aga unenäod kinnisideest ja mu õest teineteisele väga lähedal minu trotsiks ei aita ka eriti. Fakaa!

Kommentaare ei ole: