Peaaegu täiuslik.

Ja nüüd ma siis kartsin.

Seda helendavat linna, mis tundus justkui mu jalge ees lömitavat. Lihtsalt lamas oma ülbes üleolekus allpool neid puudelatvu, mille kohal ma öist sigaretti pahvisin ja mõttes jalgu kõlgutasin.

Hirmus oli talle selga pöörata. (Üksindus tuleb just kõige ootamatutel hetkedel.)

Eriti, kui mu lohutavasse pimedusse saabus valgust täis lift, millesse pidin astuma.

Ma ei teadnud, mida see pime linn mu seljataga teeb.

Kartsin väga seda armastust, mis mõnes sumedas toas on. On olemas.

Et keegi on õnnelik.

Sest isegi kuud ei olnud.

Polnud ka kellegi varrukast kinni võtta. Julgustuseks.

Isegi kiljatada ei julgenud.

Argpüks.

Peaaegu täiuslik.

Kas tunneksid mind ära teiste valgete liblikate seast?

1. Usun siiralt, naiivselt ja ümberveenmatult, et kõik juhtub põhjusega. Ma ei tea kunagi, kust alustada ja millega, aga ka teadmatus on siiani kuskile (!) välja viinud.

2. Kardan inimesi. Isegi kui üritan mitte. Nad suudavad üpris lihtsalt mulle lähedale pääseda ja seda ära kasutada, haiget teha.

3. Olen esteet. Haiglaselt, boheemlaslikult ja kitšilt. Nii palju oleneb (välja)nägemisest. Vahel näen isegi ette.

4. Ei taha kaotada võimet naeratada, naerda. Seega teen seda võimalikult tihti, et olla kindel, et ikka veel oskan.

5. Vihastan paar korda aastas ja siis nii, et silme eest must ja kõik asjad lendavad, olen üheaegselt raevunud enda ja kogu inimkonna pihta. Nendel hetkedel ei tasu mu silme alla sattuda.

6. Ma ei taha igavesti elada. Küll aga piisavalt huvitavalt ja seega üritan mitte omada eelarvamusi inimeste, tegevuste, kohtade suhtes. Olen palju üllatusi kogenud.

7. ... (alati peab midagi saladuseks ka jääma ;))