Peaaegu täiuslik.

Ja nüüd ma siis kartsin.

Seda helendavat linna, mis tundus justkui mu jalge ees lömitavat. Lihtsalt lamas oma ülbes üleolekus allpool neid puudelatvu, mille kohal ma öist sigaretti pahvisin ja mõttes jalgu kõlgutasin.

Hirmus oli talle selga pöörata. (Üksindus tuleb just kõige ootamatutel hetkedel.)

Eriti, kui mu lohutavasse pimedusse saabus valgust täis lift, millesse pidin astuma.

Ma ei teadnud, mida see pime linn mu seljataga teeb.

Kartsin väga seda armastust, mis mõnes sumedas toas on. On olemas.

Et keegi on õnnelik.

Sest isegi kuud ei olnud.

Polnud ka kellegi varrukast kinni võtta. Julgustuseks.

Isegi kiljatada ei julgenud.

Argpüks.

Peaaegu täiuslik.