Mäletan lapsepõlvest pilti — istun väikese poisina ikka ja jälle jõe kaldal soojalt paitava päikese käes. Kõige parem on seal olla õhtul just enne loojangut, siis, kui päevasagin möödas. Asjadele langeb õige valgus, valitseb rahu, mis peidab mingit saladust. Põhiline on, et kõik on õige ja päris ja paigas — ning ei vaja sellisena õigustust ega põhjendust. On rõõm lihtsalt olemisest.
Inimest on ikka tõmmanud vee ja tule poole, elementide sisetoimimine on lummav. Tean üht väikest vene poissi, kes on päris lihtsameelne, erivajadustega, nagu praegu öeldakse. Tema kirg ja stiihia on vesi. Ainus lause, mida ta kordab nagu mantrat, on: “Aga vesi voolab…” Talle on vesi kõik — jumalik alge, olemise alus. Vee vaatamisest piisab asjade mõistmiseks. Voolu keskendunud vaatlemine ongi meditatsioon.
Taoismi baastekst „Dao de jing“ – “Kulgemise ja Väe raamat”, on loodusõpetuse võtmeteos. Hiina mõttevoolud ei ole religioonid, vaid just õpetused. Selle autor Lao-zi on poolmütoloogiline kuju, ta olevat sündinud hallipäisena ja osanud kohe rääkida. Lao-zi tähendab tõlkes Vana Poissi. Ta teenis igapäevast leiba arhivaarina Zhou riigis. Ükskord külastas teda Confucius. Hiljem rääkis ta oma õpilastele: “Ma mõistan lindude lendu, ma mõistan kalade ujumist, ma mõistan metsloomade jooksmist. Jooksjat saab peatada silmusega, ujujat saab peatada võrguga, lendajat saab peatada noolega. Draakon aga…ma ei mõista, kuidas ta tuult ja pilvi pidi taevasse kandub. Täna nägin ma Lao-zid. Ta on kui draakon.”
Lao-zi näeb ette Zhou riigi lagunemist, läheb erru ja lahkub läände. Piiripunktis paneb ta selle vahi palvel kirja 5000 märgist koosneva raamatu. Seejärel ta lahkub ja kaob silmapiirilt. Stiili arhailisus viitab sellele, et raamatu põhiosa on pärit 7.-6. sajandist eKr. Teose täpset kirjapaneku aega teada ei ole. Confucius elas 551.-479. a eKr ja kuna tema läks ise külla Lao-zile, siis pidi ta olema noorem.
Mõistagi on “Dao de jingi” keskne märk DAO, mis koosneb kahest märgist - liikuma ja pea, mida Linnart Mäll tõlgib kulg, et sellest saaks tuletada ka teisi sõnaliike: kulgema, kulgev, kulgeja. See on hiina keele tavaline igapäevasõna, mitte termin, samuti nagu yin ja yang. Esmane dao tähendus on tee. See siiski ei väljenda sõna hiinapärast tähendust. Dao tähendab eelkõige kõiksuse pidevat muutumist, määratlematust, looduse sisemisi protsesse, loomust.
Yin ja yang
Teine sõnapaar, mis taoismi sügavuti puudutab ja mõistetavaks muudab, on yin ja yang — hiinlase jaoks igapäevasõnad, mis tähendasid algselt mäe varjulist ja päiksepoolset külge. Taoismis tähendavad nad polaarsust, kõiki vastandeid — passiivset ja aktiivset, naiselikku ja mehelikku, maad ja taevast, külma ja kuuma, kuud ja päikest, tumedat ja heledat, sissepööratut ja väljasuunatut. Vastandid on põimunud ja täiendavad teineteisest. Üks on võimatu teiseta.
Orientaalne kultuur keskendub inimese enda uurimisele ja täiustamisele, õhtumaine aga meid ümbritseva maailma uurimisele ja mõistmisele, sellele, kuidas maailma kui vahendit, mehhanismi enda kasuks pöörata.
Keskne küsimus inimese kohast ja eesmärgist on — mida taotleda? Kellena ja kuhu tahetakse jõuda? Kõige paremini saab eesmärkide erinevusest aru, kui võrrelda taoistide ideaali konfutsionistide eesmärgiga.
Taoistide ideaaliks on shengren, tõlkes õnnis inimene, tahumatu puunott. Shengren järgib vaid kõiksuse kulgu, mitte inimkonventsioone. Ta liigub oma teel nagu loodusjõudude mõjul, teeb seda, mida peab vajalikuks, soovimata midagi ja muretsemata millegi pärast. Sest ta usaldab looduse suurt kulgu. Õndsa põhiväärtus on loomulikkus, tahumatus, lihtsus. Loomulikuks ei saada mitte ülespoole pürgides, mitte ülendudes, vaid alla langedes. Pane tähele — ka vesi voolab alati allapoole!
See tähendab ühiskonnahierarhia täielikku ignoreerimist, karjerismi vältimist (shengren nimetab end meelega väikeseks inimeseks), oma sisetunde, intuitsiooni järgi käimist. Inimene pole ainult ühiskondlik olend, vaid ka osa kõiksusest, universumist — ta ongi kõiksusolend. Eesmärk pole mitte olla edukas ja omada palju nodi, vaid olla õnnelik nagu kala puhtas kristallselges vees. Taoist ei võistle ega konkureeri, ei himusta kalleid vidinaid ja haruldasi kaupu, mis vaid kadedust tekitavad ja nii tegevust häirivad.
Saada õndsaks
Konfutsionist püüdis saada õilsaks — junzi’ks, et sellisena erineda nn väikesest, lihtsast inimesest. Tema väärtused asusid enamjaolt ühiskondlikul tasandil, mida väljendab inimlikkuse ehk humanismi (REN) põhimõte, seepärast rõhutatakse siin sotsiaalset konventsiooni — õiglust, kõlblust, haridust, kultuuri, kombeid, tavasid, vanemate austamist. REN on märk, hieroglüüf, mis koosneb kahest osast — üks tähendab inimest ja teine arvu kaks. Seega kahte inimest, inimestevahelist suhtlemist, sotsiaalset inimest.
Konfutsianisti teeks on pürgimine ülespoole, karjerism. Eesmärk on saada kõrgeks riigiametnikuks ja otsustada riigiasju. See karjerism on aga „inimlik ja õilis“, mitte alatu ja halastamatu. Inimühiskonna tipuks on Taevapoeg, keiser, peaaegu jumalik taeva tahte kehastus maal.
„Muistsete hulgas see, kes soovis oma säravat väge avaldada üle kogu taevaaluse, valitses esmalt oma rahvast hästi. Soovides oma rahvast hästi valitseda, seadis ta esmalt oma perekonna heasse korda. Soovides oma peret hästi korraldada, puhastas ja arendas ta esmalt oma isiksust. Soovides puhastada ja arendada oma isiksust, õgvendas ta esmalt oma südant. Soovides õgvendada oma südant, tegi ta esmalt siiraks oma mõtted. Soovides siiraks muuta oma mõtted, laskis ta esmalt oma algupärasel, kaasasündinud mõistmisvõimel avalduda. Selleks, et kaasasündinud mõistmisvõime avalduks, tuleb välja juurida iha asjade järele.“
Konfutsionismi üks teoseid „Suur Õpetus“ räägibki: et puhastada ja arendada oma isiksust, tuleb vabaneda ihast asjade järele.
Loomi jäljendades
Hua Tuo (2. saj pKr) on arst, kes edendas tervist looduse käest õppides ning lõi viie looma harjutuste kompleksi, milles jäljendatakse tiigri, hirve, karu, ahvi ja haigru liikumist. Ta on lausunud:
Voolav vesi on värske, seisev roiskub. Regulaarne harjutamine säilitab hea tervise ja hoiab haigused eemal. Järjepidev võimlemine soodustab vere ja energia ringkäiku ning hoiab nõnda keha ülimalt erksa.
Loomade harjutused on väga loomulikud, lapsed hakkavad neid nähes liigutusi kohe hoogsalt kaasa tegema, see meeldib neile ja pakub lusti. Harjutuste eesmärgiks on saavutada täielik keskendumine tegevusele:
“Kui ma seisan, siis ma seisan. Kui ma kõnnin, siis ma kõnnin. Kui ma istun, siis ma istun. Kui ma söön, siis ma söön. Kui ma räägin, siis ma räägin,” rääkis asja näitlikustamiseks õpetaja. “Vahe on selles, et kui teie istute, siis te juba seisate. Kui te seisate, siis te juba jooksete. Kui te jooksete, siis olete juba eesmärgile jõudnud.”
Budism on Hiinasse ja Jaapanisse tulnud Indiast. Selle tõi sinna poollegendaarne rändmunk, misjonär Bodhidharma 6. saj pKr. Ta oli chan-koolkonna (meil tuntud kui zen-budism) rajaja ja esimene patriarh.
Buddha tähendab õpetajanime virgunu, valgustunu, mis anti India vürstile Šakjamunile, kui ta 35-aastaselt jõudis sisemise virgumiseni, hakkas õpetama ning lõi oma kerjusmunkade koguduse. Virgumine tähendab teadvuse kõrgeima seisundi saavutamist, tähistab inimest, kelle meel on täiesti virge ja puhas, kuna sealt on kõrvaldatud kõik meeleplekid. Selline inimene on vabanenud sansaarast (alguseta tiirlemine ümbersündide ahelas vastavalt karma seadustele) ja jõudnud nirvaanasse (teadvuse seisund, mis vabastab ümbersündidest).
Lõpetuseks üks iseloomulik zen-lugu. Meiji ajajärgu (1868-1912) jaapanlasest õpetaja Nan-in võttis kord vastu ülikooli professorit, kes oli tulnud temalt mõtluse kohta küsima. Nan-in pakkus teed. Ta valas teed, kuni külalise tass täis sai, kuid jätkas ikkagi valamist. Professor vaatas, kuidas tee voolab üle tassi serva ja ei suutnud vaikida: "Miks te valate, tass on ju täis ja ajab üle." "Nagu tass," ütles Nan-in, "nii oled ka sina täis oma isiklikke seisukohti ja arvamusi. Kuidas saan ma sulle näidata mõtlust, kui sa ei ole oma tassi tühjendanud."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar