Ja nüüd tundub nagu oleks miski kadunud. Miski aimatav, mille soojendavast olemasolust on jäänud vaid valus ja külm tühik. Vist.
Ai.
Mis tähendab, et varsti ma saan jälle kirjutada.
hey hey, how am I supposed to love you if I don't even know you?
And I have it all... *ohkab õndsalt*
Hakkan lõhestuma. Liiga suured erinevused nendes rollides, mida enesele märkamatult elama olen hakanud. Ja ma ei teagi, miks. Tundub nagu ei hooliks enam, aga kui hakkan ära hajuma, siis hoian ikkagi lauaservast kahe käega kinni ja surun jalad tugevalt vastu maad. Mis see siis nüüd jälle oli? Arvasin, et see skisohood on möödas. Epic, järelikult. Endiselt.
I'd really need to have no envy no fear.
some are reaching few are there, wandering from a heros chair,
some are scared to fly so high, well this is how we have to try
have no envy and no fear, have no envy, no fear
brother brother we all see, your hiding out so painfully,
see yourself come out to play, a lovers rain will wash away
you envy and you fear, so have no envy, no fear
when your sister turns to leave, only when she's most in need,
take away the cause of pain, by showing her were all the same
have no envy and no fear, have no envy and no fear
and every day we try to find, we search our hearts and our minds,
the place we used to call our home, can't be found when we're alone
so have no envy, no fear, have no envy and no fear
Kõrvaklappidest kiirgab rahu ja samas melanhoolia. Raamatutes kaon ise üldse ära. Mis on ka meeldiv vaheldus (odd as this might sound, I suppose I'm glad...), kuigi tagasi tulla on raske, sest mitmed reaalsed ning ebareaalsed nüansid (...to be newborn and for him to see me mended) on liiga tihedalt põimunud, et neid ilma mustrit lõhkumata harutada. Eks näis, mis saab.
Ja käed jäävad rippu...
Eile hommikul lõpuks ometi bussist Tartusse astudes lõi hinge kinni. Süütasin kiiresti sigareti, et soojem oleks sisse hingata. Kohe, kui varju käest päikese kätte sattusin, jäin pimedaks. Kontrastid olid nii tugevad, et piirilkõnd oli valus- kõik tundus nii sisselõikavalt terav olevat, et kartsin pooleks minna.
Täna samamoodi. Aga eilsele otsustamatusele mõeldes valisin päikese ja prillid. Mugav ja soe.
Kodust väljudes oli jälle liputamispäev... Mis puhul siis küll? Hiljem selgus, et ma ei saanud arugi, et täna on 2. veebruar. Fail.
Homme tööl jälle pikalt. Aga järjest soojemaks läheb...