Eile hommikul lõpuks ometi bussist Tartusse astudes lõi hinge kinni. Süütasin kiiresti sigareti, et soojem oleks sisse hingata. Kohe, kui varju käest päikese kätte sattusin, jäin pimedaks. Kontrastid olid nii tugevad, et piirilkõnd oli valus- kõik tundus nii sisselõikavalt terav olevat, et kartsin pooleks minna.

Täna samamoodi. Aga eilsele otsustamatusele mõeldes valisin päikese ja prillid. Mugav ja soe.

Kodust väljudes oli jälle liputamispäev... Mis puhul siis küll? Hiljem selgus, et ma ei saanud arugi, et täna on 2. veebruar. Fail.

Homme tööl jälle pikalt. Aga järjest soojemaks läheb...