Vahel tundub, et mu elus on hingamine omandanud liiga tähtsusetu osa ja täisautomaatseks muutunud. Aga nagu kõik tehnilised asjad elus, ka see automaatika tõrgub - vahel taban end hinge kinni hoidmast ja mitte midagi tundmast. Kui pärast millisekundilist mõttepausi kopsud vabaks lasen, siis vaakum lõhkeb ning kaob.
Sest vahel ju ikka tasub hingata. Kasvõi selleks, et miski saaks Su hinge taas kinni lüüa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar