4/24/2006




Suitsetad oma hommikuhaku tahma

Ja jalutad pehmes savis
mida nimetad tundmatuseks, mida tunned
samal ajal kui päike pleegitab su juukseid
ja mina vean ämbritega liiva
meie maja ette murule.

Silmadest pühkides uneliiva
küsides oma pehmes hommikumantlis
kaua veel vaidleme
teadmata asjade pärast
kohvi kõrvale küpsiste asemel
laod faktid mida hommikul
igavas televisioonisaates kuulsid

ja hakkad nutma,
et
sinu keelt ma ei mõista.


Jäljed mida hommikul tegid
nüüd oohakul on kivisse tardunud
ja liiv mille
sinu teadmata oma kollase kühvli ja
punase ämbriga me õue tõin
on nüüd tuuleviidud sõnumid
mu kaugetele tuttavatele
sealpool jalajälgi.

Tahm su kopsudes tapab mind.



*kadri e qk



* * *


Kui palju unustatud nägusid
taeval -
kui palju ei seisnud
all tähtede sa -
kuid üksinda kaugetest mägedest
oma kodu sa üles ei leidnud.

Miski ajas sind linnast
mis seisma jään'd ajas,
miski hüüdis sind minema ära -
kuid taevas on kõikjal ju taevas,
ja õhtu eel unistustehämar.

Jätsid kooli ja need
kes sind armastasid veel,
ehki ise sa seda ei teadnud -
uskusid enne sündi juba
su sammud ajas
keegi paika
on seadnud.

Olid enesekõiksuse jumal,
ja su usk oli siiras ja kindel,
ajas peatunud linnas
et kord ajatuna sured.

Kui tagasi tulid
keegi ei aimand su vaeva,
et äkitse unustet näoks
olid muutunud võõraste
nägude taeval.

Need kes sind armastasid,
ehki ise sa seda ei teadnud
enam ei tundnud sind ära,
kurgus valu siis üksinda needsid

taevast mis õhtu eel
unistustehämar.






Kaur Riismaa 24.04.2006

4/11/2006

Imagine there's no heaven.





Hommikuses vaasis
rippus hilinenud märtsikelli
lootusetult kevade see
roheliselt rebit' poriräbal räbal : >\/\-\*/\-*/\/<


Seinalill ei ela
tunnist tundi tiksub teiste aega
mõtleb inimesena, et
mitte surra, mitte, mitte 1905-2006...


Sõlmkeerudega, Dali
hetk maalide pealt välja ununend
veel rohkem tänaseks
on segi läinud, segi-segi gsiesgies



Taevas kujutle, et pole

armundporine