Suitsetad oma hommikuhaku tahma

Ja jalutad pehmes savis
mida nimetad tundmatuseks, mida tunned
samal ajal kui päike pleegitab su juukseid
ja mina vean ämbritega liiva
meie maja ette murule.

Silmadest pühkides uneliiva
küsides oma pehmes hommikumantlis
kaua veel vaidleme
teadmata asjade pärast
kohvi kõrvale küpsiste asemel
laod faktid mida hommikul
igavas televisioonisaates kuulsid

ja hakkad nutma,
et
sinu keelt ma ei mõista.


Jäljed mida hommikul tegid
nüüd oohakul on kivisse tardunud
ja liiv mille
sinu teadmata oma kollase kühvli ja
punase ämbriga me õue tõin
on nüüd tuuleviidud sõnumid
mu kaugetele tuttavatele
sealpool jalajälgi.

Tahm su kopsudes tapab mind.



*kadri e qk