* * *


Kui palju unustatud nägusid
taeval -
kui palju ei seisnud
all tähtede sa -
kuid üksinda kaugetest mägedest
oma kodu sa üles ei leidnud.

Miski ajas sind linnast
mis seisma jään'd ajas,
miski hüüdis sind minema ära -
kuid taevas on kõikjal ju taevas,
ja õhtu eel unistustehämar.

Jätsid kooli ja need
kes sind armastasid veel,
ehki ise sa seda ei teadnud -
uskusid enne sündi juba
su sammud ajas
keegi paika
on seadnud.

Olid enesekõiksuse jumal,
ja su usk oli siiras ja kindel,
ajas peatunud linnas
et kord ajatuna sured.

Kui tagasi tulid
keegi ei aimand su vaeva,
et äkitse unustet näoks
olid muutunud võõraste
nägude taeval.

Need kes sind armastasid,
ehki ise sa seda ei teadnud
enam ei tundnud sind ära,
kurgus valu siis üksinda needsid

taevast mis õhtu eel
unistustehämar.






Kaur Riismaa 24.04.2006