Avatud akende taga norsatakse, võid kuulda vaiksetel tänavatel Tartu öödes. Jätan minagi igaks ööks ukse rõdule pärani, norskan mõnuga, loodan, et keegi muigab, kui akna alt möödub, ning otseloomulikult ärkan homme täiesti suvalisel ajal. Elu on ilus. Vabadel päevadel seetähendab. Sest puhkus on alles kaugel, aga keset tantsimist saab ikkagi ujuma minna ja kesk tööpäevade rägastikku ei jää midagi tegemata. Ööpäevas on isegi piisavalt tunde. Mitte tundeid. Comfortably numb. Jeeeesh. Kui ainult neid kohutavalt paljusid eelmisi elusid ei meenuks oleks täitsa hea mina olla.