Eelnev nädal oli põrgu. Päädis avastusega pühapäeval, et järgmisel päeval on eksam. Õnneks olin praksis saanud personaalse seletuse. Tulemusi veel ei tea.
Üldse on mind rumal rahutus vallanud. Tahaks kõik kuradile saata, sest ma ei saa enam millestki aru. Kas tõesti inimesed ei saa ka ise absoluutselt endist aru? Oeah. Mu ema on küll alati öelnud, et "käituge mu sõnade, mitte tegude järgi". See, mis toimub, ei käi isegi mitte selle absurdsuse järgi, vaid kõrgelt ja kaugelt üle kõige loogilise ja ma suren vaikselt seespidiselt. See, mida peaksin üritama unustada, võtab mind seestpoolt üle. Ja see kõik võib olla lihtsalt mäng. Või ärakasutamine. Mõlematpidi Valus. Tahaksin kohvipurusse uskuda. Võiks ju olla midagi, millele loota... Aga ei.
"Some say we are responsible for those we love. Others know we are responsible for those who love us."
2 kommentaari:
Kassa oled äkki armunud või midagi sinnakanti?:)
Huvitav, millest Sa küll seda järeldad? :P *ei eita, ei võta omaks*
Postita kommentaar