Käisime eile minu kodumetsas. Puud olid jubehõredad ja nii mõnigi neist oli enesetapu sooritanud. Risti üle tee. Koer on järsku nii vanaks jäänud, ei kuule ei näe. Klõpsisin pilte, et kõik alles jääks. Ei taha kadumisi, äraminemisi, vajakajäämisi. Mälu ei pea enam.
Tulemine on hea, noh, peaaegu. Lontsisin läbi lörtsi ja jõudsin bussipeatusse. Tuli pisike buss ja tõi mind siia linna. Veel märjem. Kodumaja ees pistsin käe kotti, aga võtmeid ei olnud. Tegin suitsu ja lubasin, et kui see lõppeb ja keegi pole mind koju lasknud, lähen kõndima. Kott oli raske.
Aga meeles mõlkus see mõte, mida ma enda peas juba mitmeid kordi ümbersõnastanud olin. Inimesest, kes seisab mäenõlval nagu ta oleks loodudki seda tegema. Raagus juuksed tilguvad õhu rõskusest ja sulavast lumest, tuulepesad paistavad vastu sombust taevast nii selged. Jah, ma tulen ja võtan su ümbert kinni, sest mina olen just selleks loodud. Oleksin kevad ja soojus, mis paneb mahla su tüves sulama ja elu lehtedena välja puhkema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar