Külm, aga nii kuradi ilus.

See tundub hetkel olema kõige täpsem lause mu aastavahetuse ja uue aasta kahe päeva pihta. Too Inimene on külm, mõistus on jahe ja ilm jääs. Aga Ta on nii võimatult ilus ja õrnad meelekristallid sädelevad karges, õhus, kuhu jäävad rippuma teiegi hinged.

eelaastast alates mu

juustele sätitud ämblikuvõrgud

või ehk

silmapõhjadele kogunenud jäälilled

klirisevad päikeses kui kogemata

kohtuksid me käed

ei hoiaks ma kinni

siiski

su noodid kõlisevad kõrgust

kuulan sosinaid vastu

mängides ignorantsi

ma ei saa sind laulda:

sa pole minu

_____________________________

Aga nüüd siinkohal Eugen J. Isotammelt üks tsitaat, mida võiks sel aastal nii mõnigi ja suurem enamus meist meeles pidada.

"...inimene jääb alati iseendaks. otsingud ‘tõelise enda’ järele on kindlasti põnevad, kuid närvid kuluksid ju seejuures palju vähem, kui püsida rahualas. mees võib end lasta naiseks ümber lõigata ja kolida bangladeshi, kuid ta jääb alati selleks meheks, kes lasi end ümber lõigata ja ära kolis. ta ei muutu kunagi naiseks bangladeshis. ‘eneseotsingud’ on küll sõnana olemas, kuid kui palju see siis tähendab üldse – võib-olla väljendab dramaatilisemalt neid kulgemisi, mida mööda sammal me veerevatel kividel muljutud saab.ära näe vaeva. sa oled teesklus."